kümme aastat tagasi olin ma täitsa haiglas, ema toeks ja ämmakas tegemas otsust kutsuda arst – sest kaua võib. kuigi see ei olnud üldse kaua, kui objektiivselt võtta. lihtsalt asjaolusid arvestades ehk subjektiivselt..
aga sel aastal ei ole meil paar minutit enne poolt kaheksat õhtul pojaga torti ja küünlaid. sest laps ise on teisel sünnipäeval ära. nii see lahkukasvamine algab.
“emme, kas sa oled väga kurb, et ma pool kaheksa kodus ei ole?”
“no vaata, me oleme peaaegu igal aastal ikka sel ajal koogilt küünlaid puhunud ja kooki söönud.. ”
“aga emme, ma tahan ju nii väga sinna sünnipäevale minna.. ”
“no mine-mine, ei ole midagi, et sel aastal teistmoodi”
aga natuke kooki on mul ikka kapis, ehk poiss jaksab peale sünnat veel süüa tükikese 🙂
aitäh, armas RM, et sa olemas oled!