esmaspäevane testike

Your result for The Cultural Identity Test…

The Kaffeeklatsch Savant

69% Traditionalism, 70% Knowledge, 62% Diversity, 37% Contemporary and 33% Untraditionalism!

3854744840228804128.jpeg___1_500_1_2000_7fa54554_.jpg

You Scored 37% Kaffeeklatsch Savant, Congratulations!

Hey there, Modern Thinker! At the forefront of your generation, you possess the uncanny ability to ride the waves of untraditionalism that course through our fickle society and remain at the crest! Ever aware of the changing tides of politics and philosophy, you have your own niche and you stick to it. With a healthy disdain for hypocrisy and pretense, you have the temerity to say so, and are well aware of the unpleasant facts that your contemporaries try to brush under the rug. Perhaps you’re even something of a cynic!

Not into the latest headlines or ‘ground breaking’ news? Don’t really care about that archaeological discovery in Tibet that suggests Cro-Magnon man had twenty five teeth instead of twenty seven? You find other cultures interesting, but you most likely won’t go out of your way to do anything about it. You know where you stand, and that’s the bottom line. Well, you aren’t alone, and you’re actually in some pretty good company. Oscar Wilde, John Simon, Dorothy Parker and George Bernard Shaw were some of the great modern thinkers of their time, and they maintained their positions by steadfastly refusing to succumb to either the preposterous notions of the past or the rambling obsequiousness of trendy and idealistic fads of the day.

Less of an idealist and not so devoted to traditions, there’s a good chance your idea of the world is your own and you don’t necessarily care about what others think you should be thinking. The past? The future? This is the present, and no amount of planning for the future or lamenting the past will change that. So, you probably have a good idea of where you stand and what makes sense. And then again if nothing makes sense, it’s ok, because it probably isn’t that important anyways. Apathy towards current affairs can be a good thing often times. After all, are those vicissitudinous ideas the politicians spout all the time really that meaningful? They really just want your vote, and you aren’t fooled by all the clever talk.

You were scored as a Modern Thinker because you most consistently chose answers relating to contemporary ideas. Concepts like race, tradition, history, and your heritage don’t appear to have all that great an attraction for you, which is just fine, because most of those things don’t seem to affect your day to day life. If you can get along without worrying about the traditional mating headgear of the Papu Papu tribe of Eastern Samoa, then that’s just one less thing to worry about. And if you do care about such things, then you’ve managed to find the perfect blend between contemporary ideas and the enriching intellectualism that is so readily available to questing minds.

Take The Cultural Identity Test at HelloQuizzy

ajatu

tavaliselt ei näe ma Põhja-Eestis kombaine põldudel enne oma sünnipäeva. tavaliselt ka vahetult peale ei näe.
sel aastal nägin.

ent ometi on õhus veel seda lõputut juulit.

neljapäev, endiselt suvi

lugesin ajakirjast, kuidas Margit Hakomaa kirjutas midagi, et tema ei ole raha ori, raha on tema ori. ja et ta teeb asju, mida ta tahab, neid on hea teha.
kes seda viimast ei teaks? ainult mõnigi meeldiv asi eeldab rohkem materiaalseid võimalusi, kui on. kõik ei saa lahutusega miljoneid, et seejärel viia ellu südameläehdasi projekte.
ah, muidugi saab ka odavamalt. aga ma ei taha ka laenule üles ehitada asju.
leidsin selle taustal, et isegi oma väheste võimalustega ei ole ma siiski raha ori, vaid tegelen ka päris palju lihtsalt meeldivate asjadega, või laisklen niisama. mis on, muide, tänapäeva läänemaailmas ka täiesti omaette oskus.
projektid jäävad mingisse teise maailma.

samast ajakirjast lugesin, et eestis on lapsi üksi kasvatavaid emasid kõige rohkem, 7% rahvastikust. nii vähe?

täna käisin pediküüris, maniküüris, OKOs ja juuksuris.

olen juba harjunud sellega, et sinu valikud söögikohtade osas on alati head ja huvitavad.

nupukesi meediast

vahelduseks lähme oma pisikese elu juurest mujale ka.
näiteks eile ilmus selline “tore” uudis, et on avatud veebileht, kus teavitatakse piletikontrollide asukohti.
ma olen ennegi rääkinud, mu meelest on piletita sõit iseenda tagant varastamine. aga nagu näha, on see paljude jaoks ikka põhimõtte küsimus. sellise lehe loomine võtab mõnevõrra aega (seal on mingi programmeerimine ka taga olnud) ja domeen ka mõnevõrra raha (okei, kui on oma server köögilaua all, siis domeen ise pole kallis; aga virtuaalserveritel on siiski kuumaksud). äkki kasutaks seda aega ja raha nt selleks, et teha tööd ja osta omale pilet? sest siis, kui regulaarselt piletiga sõita, muutub võib-olla meie ühistransa olukord ka paremaks. kui pilet osta taskusse vaid trahvihirmust, ei muutu midagi. aga nagu näha, siis osadele kodanikele mõjubki ainult hirm ning igasugune loogiline käitumine unustatakse ära. ehk siis näiteks see, miks tegelikult on pilet vajalik. ja see vastus ei ole, et kontrollidele näitamiseks.

täna jäi silma hoopis nupuke selle kohta, et eestlased on usinad telefonioperaatoreid vahetama. tegelikult ka eilne nupuke, aga ma nägin täna.
ja ei imesta üldse, sest viimasel ajal on omalgi vahel tunne, et kasulikum on olla operaatoreid pidevalt vahetav klient kui truult ühe teenusepakkuja küljes rippuda.
viimati oli see tunne, kui mu mobiiliteenusepakkuja reklaamis, et perepaketiga saab kaasa üsna viisaka uue telefoni tasuta. hakkasin uurima teemat ja muidugi olid juures konksud (no ma tean muidugi ammu, et tasuta lõunaid ei ole olemas): too üks number meile sinna paketti üle ja siis saad aparaadi. mõhh. mul on kaks numbrit teie võrgus, üks 10+ aastat ja teine 2 aastat (okei, kaks numbrit ei ole muidugi palju, aga siiski!) ja mulle eelistatakse suvalist ülejooksikut? suhtlesin klienditeendindusega ka sel teemal ja mulle soovitati teha paketivahetus, millega saanuks ka kaasa mingi uue telefoni tasuta – ainult et muidugi kehvema mudeli, kui see, mis perepaketis oli.
muidugi lõin käega ega vahetanud midagi, telefon töötab veel küll ka täiesti. lihtsalt tundus mõnus ja sobiv pakkumine, millest ilma jäin, kuna ma olen lojaalne.
ja no liiga liiga laisk olen ka, et joosta siia-sinna. ning leian endiselt, et mitteüks telekommunikatsioonifirma eestis ei oska oma püsiklienti hinnata, vaid koorib teda, kuidas jaksab.
ehk ei midagi uut.

vaba päev ei ole puhkamiseks

igasuguste vanakraamiäride juures meeldib mulle just see, et iial ei tea, mida leida võib.
samas on see ka ilmselt põhjus, miks paljudele need ei meeldi. sest otsitakse midagi konkreetset. ma kunagi otsisin ka, aga siis sain aru, et niimoodi see asi ei tööta. tuleb olla lihtsalt avatud võimalusele, et leiad midagi. või kui ei leiagi, pole ju ka hullu. alati ei peagi ju – jäin just mõtlema, et väga kohutav, kui absoluutselt iga kord sellisest kohast midagi koju tooks.

ma võtsin seekord selle kirsihoidise retsepti, kus oli ausalt kirjas, et autor üle kolme naela kirsse korraga puhastada ei viitsi (mul on umbes topelt) ning et puhastamise ajaks peaks midagi punast selga panema 🙂
kooki tahaks ka teha, aga ma ei oska nii väikest teha, et ma üksi ära süüa suudaksin.
ja nagunii sisustub aeg kuidagi sujuvalt ära.

kuu aega suve

sisuliselt on kuu aega suve veel jäänud, kuigi kalendri järgi rohkemgi. mõned tuttavad juba küll ohkavad, et sügis käes – aga ma ei tea, mu meelest on ikka veel täitsa suvi. sest pole parata, suve teise poolde kuulub küpsemine. ja sinna pole ka midagi parata, et selline hea suvi on olnud, et paljud asjad on varem küpsed, kui tavapäraselt.
vihm käib suve juurde.

nagu laupäeval.
mul oli auto kasutada ja soov lapsega kusagile sõitma minna.
aga Põhja-Eesti oli vihmane ja ühepäevast lõunasõitu ei hakanud ka ette võtma. selle asemel läksime itta ja maandusime Rakvere veekeskuses, kus veetsime mõnusad kaks ja pool tundi.
tore on see, et laps on mõnusalt iseseisev ja toimetab omaette ringi, mitte et ma pean tal julgestuseks kaasas olema. eks aastaid harrastaja tasemel ujumistrenni on kaasa aidanud, just veekeskuse koha pealt. nii sain ma peamiselt üsna tegevusetult vees lebotada (vesi on närvidele ja lihastele hea ju) ning saunades istutud. peab küll ütlema, et mu lemmik soola-aurusaun oli sellisel moel kadunud, nagu see enne oli. on jah soolasaun auruga, aga see on tavalisem variant, et hõõrud end soolaga ja oled aurusaunas (mis on siiski parem kui ilma auruta soolasaunad). varem oli see, kus lasti soolast auru ja see oli mu absoluutne lemmik. nojah, nagu ikka – ma tarbin tihtipeale asju, mida massid ilmselt ei tarbi (ah et kust ma seda võtan? sest kui ma leian mõne mõnusa toote, siis raudselt poole aasta pärast seda enam pole müügil, ilmselgelt keegi peale minu ei tarbi, eksole).
igatahes vihmase ilmaga oli see väga asjalik päevasisustus.
pärast tegin veel ringi ja käisin Vaala keskuses, sest seal on Apelsini-nimeline kodutarvete pood, mis mulle ülimalt meeldib. ma isegi ei tea miks, ma arvan, et sealsed kauba on mujal ka olemas. või siis mitte, ma ei tea. nagu ikka, ei ostnud ma sealt midagi – mul pole neid asju juurde vaja; küll aga meelsasti vahetaks mõned välja.

eile käisime kaesime suviselt keeva Tuhala nõiakaevu üle.
selge see, et ma olen seal enamasti suurema veega käinud, aga selline suvine kaevuke oli ka tore. rahvast, nagu ikka, saalis seal ringi küll. samas vaid veidi eemal olevate ämma- ja äiaaugu ning virulase koopa juures oli üsna tühi. nojah, mis seal ikka vaadata, vesi ju 😛
pärast sai lohet ka natuke tuulutatud. leidsin siiski, et seal tuleb teha mõnigi äkilisem liigutus ja selja pärast lennutasin seega vähem, kui isu oleks olnud. aga mõnus oli ikkagi.

mailile ja mujale tuleb erinevate firmade pakkumisi mulle sünnipäevanädalaks. tore, et neid ettevõtteid lisandub, kes oskavad ka klientidelt kogutud andmetega midagi teha ja näiteks pakuvad sünnipäeva paiku soodustusi. isegi mõistes, et selle taga on automaatika ja need soodustused on tihti üsna sümboolsed, jätab see siiski meeldiva mulje.

viimane aeg kirsse hankida ja sisse teha.

jääkohv

siit on suvel mõnedki korrad jääkohvi otsitud. eks ma siis esitan oma versiooni selle tegemisest.

vaja läheb jääd, kohvi, suhkrut ja piima või koort. ilmselt on nii suhkur kui piim muidugi valikulised asjad, samas jääkohvi ma ilma nendeta väga hästi ette ei kujuta. aga eks see ole maitse asi.
ahjaa, metallist šeikerit või vähemalt mingit korralikult suletavat mitteklaasist anumat läheb ka vaja.

alustuseks valmista must kohv, natuke kangem, kui tavaliselt, misiganes meetodil harjunud oled. kui see on valmis, võid suhkru sinna sisse segada juba.
aseta jää šeikerisse, vala peale sobiv kogus piima-koor (mulle vahel meeldib kasutada 25% koort nt, tuleb selline kreemisem tulemus). edasi on vaja tegutseda kiirelt: vala šeikerisse kohv (see on kuum, eksole, seepärast peab kiirelt tegutsema ja seepärast ei tohi ka temperatuurikontrastide mõjul kergelt purunevast materjalist anum olla), aseta kaas peale ja loksuta korralikult, kunu tunned, et šeikeri sisu muutub külmaks.
tavaliselt on 4-5 loksutamisega juba tunda, ma loksutan umbes kümmekond korda.
kohvi tassi valades on maitse asi, kas valad järgijäänud jäätükid ka või mitte. mina tavaliselt ei vala.

teisipäevased mõttekesed

selle Norra-jamaga meenus mulle kevadine loeng, kus just sellistel teemadel räägiti. ehk siis kuidas käituda relvastatud kallaletungi olukorras. ning peamiselt rõhutatigi seal, et kõige targem ongi põgeneda. aga kuhu sa sellisel väikesel saarel põgened? pealegi oli seekord päris hästi ettevalmistatud tüüp ka, mitte selline huupi-lahmija.
ühtlasi kuuleb peatselt, kui palju mu laps teemaga kursis on, peab hakkama talle ka seletama vist, kahjuks.

***
ma avan juba mitmendat päeva blogiadminni, et midagi kirjutada – ja siis panen jälle kinni. sest no ei tule midagi. mõtted, mis enne peast läbi käinud on, poevad peitu ära, niipea, kui seda ekraani siin näen.
mitte et ma üldse väga palju mõtleksin praegu, eksole. suvi ikkagi ja peab puhkama.
mida ma ka üritan.

***
see selg ei taha ikka veel heaks tagasi minna. korjasin mõnede füsioterapeutide-massööride numbrid ja võtan nüüd hoogu, et neile helistada. jah, tegelikult mulle juba anti mõista küll, et ma olen ise üle pingutanud ja üldse peaksin ikka veel võtma väga lõdvalt.
aga ei saa päris nii. tööl peab juba nagu käima ja muud elu ka vaikset nokkima.
kuigi, muidugi, ma püüan lamada nii palju, kui võimalik.
et siis püsti tõustes jälle kangeselgne olla.

***
selle palavaga ei ole õiget söögiisu. hommikuti ikka vägistan omale midagi sisse.
seda enam on isu a) konditsioneeritu tööl, kus kohvik on kinni b) õhtuti, kui aknast natukenegi õhku tuleb.
väga ebamõistlik.

meie teeme plaane, aga..

kui ma eile õhtul sain teada, et me ‘oma’ mustikametsa sel aastal teatavatel (meist mittesõltuvatel) põhjustel pikalt viibida ei saa, siis oli see mulle täiesti üllatav hoop. selles mõttes, et ma pidin selle uudise edastama ka oma lapsele, kelle jaoks suvi ilma mustikametsata ei olegi nagu suvi. seal männimetsa all on ta teinud väga palju samme oma iseseisvuse teel, näiteks siis, kui ta linnas veel mu sabas rippus, lasi ta seal hoovi peal ise ringi, ma ei pidanud kogu aeg silma allgi olema. või siis, ma mäletan, mõni aasta tagasi, kui õhtul sinna jõudsime, siis ta lihtsalt jooksis paar ringi ümber hoovi suurest rõõmust. ning nüüdki uuris juba kevadel, et lähme ju suvel ometi. sest me oleme käinud seal absoluutselt igal suvel kogu tema eluea jooksul, kasvõi öö-paar kohal olnud.
ning ma olin tõsiselt kurb, et ma pean nüüd lapsele teatama, et kahjuks sel suvel mitte. et me võime ehk käia sealt mingil päeval läbi, aga me ei saa seal mõnda aega kohal olla, nagu tavaliselt.
ta ütles mulle, et saab aru, aga pettumus kõlas läbi.

peab ütlema, et ka mulle on olnud need suved seal olulised. õhtused istumised peretütrest sõbrannaga, või see eemalolu kõigest kodusest. kusjuures, kummalisel kombel, on mulle rohkem meeldinud see, kui ma olen saanud seal rohkem toimetada, köögis. jah, eksole, mis puhkus see on, mis koosneb suuresti söögitegemisest ja nõudepesust? aga näe, kuidagi on.
viimasel ajal aga on seda (jälle, minust mittesõltuvatel põhjustel) vähem olnud ja see on ka imelik, et moraalses mõttes on mul siis seal ka raskem pikemalt olla. et kui ma olin vajalik ja tegin vajalikke asju, siis oli mu sealolek nagu põhjendatud. niisama suvitamine on ka tore – aga samas natuke ebamugavam. ma nagu tunnen ise, et ma jään võlgu neile.

muidugi, nendest asjadest laps ei tea. ja ei peagi teadma.
tema jaoks on see üks suvemaa, kuhu ta tahab minna ja kus peab alati suvi olema (‘ema, ma loodan, et sel aastal ei tule eriti vihma, kui me seal oleme’).
eks siis järgmisel aastal jälle 🙂

kesksuvi

jah, see juuli, kesksuvine juuli. kui päike käib kõrgelt, päevad on pikad, aga enam mitte värsked, taevas on pleekinudisinine ning teemaks on kirsid ja vaarikad. august oma pimedate, tähti täis öödega tundub veel kuidagi kaugel olevat ja aega on lõputult.
juuli.
kesksuvi.

***
olen lapse just ära viinud ja koju tagasi jõudnud (pfff, jalutada pole viga, aga maa on natuke liiga pikk ja trollis läheb palavaks ära), kui laps helistab ja teatab, et unustas telefoni koju, et kas ma saan selle talle ära tuua. ütlen, et mõtlen natuke.
enne, kui ma väga sügavalt mõtlema jõuan hakata, helistab lape uuesti ja küsib, et kas jalgratast ei saaks siis ka tuua. et teisel lapsevanemal on mingi plaan sellega.
mul lööb juhtme kokku selle peale (mina oma taastuva seljaga pean logitseerima, püüdku olla!) ja teatan lapsele kenasti, et mul ei ole midagi selle vastu, et ratas tema juurde saab, aga püüdku nad ise lahendus leida, kuidas just. et mina nüüd ei hakak küll trolliga, ratas näpus, sõitma veel ühte ringi.
laps ohkab õnnetult ja lepib olukorraga.

mina, tubli ema, muidugi leian lahenduse (haa, kasutan selleks ühte logistikut – ei, mitte lahenduse leidmiseks, logistik ongi lahendus ise, auto ja hea sõbranna näol!) ja õhtul saab ratas lapsele viidud. kiiver ja telefon ka.

***
rattast. laps on rääkinud, et talle on vist suuremat vaja.
on vist jah, kasvab ju. laps siis. ratas mitte. ma siiski ei ole veel suuremat otsimist ette võtnud, sadulat saab veel natuke kergitada. tubli ratas, sai kasutatuna odavalt ostetud ja poolteist aastat kenasti teeninud. kindlasti teenib järgmist omanikku edasi.
aga olgu.

täna, teine sõbranna, vanakraamipood. jalgratas. õigemini on neid seal neli tükki, aga üks on väike, üks suur ja ühe praagin raami-värvi tõttu välja. jääb sõelale üks. mudel sobib, käiguvahetused näivad töötavat (vajalikud junnid seal hammasrataste juures liikusid küll), pidurid ka. lükkan ratast, aga midagi on nagu imelik. hm.
hakkan pedaali ringi ajama – ja see käib ülestulles vastu tagaratta kahvlit, seda, mis sealt keti kohalt tuleb. st, mitte ei käi lihtsalt vastu, vaid jääb kahvli taha kinni.
jõllitan ratast veel, tagumine poritiib on mingi mõlgiga ja kui nii vaadata, ongi raam nagu natuke viltu. samas mitte kohearusaadavalt.
igaks juhuks küsin müüjalt hinda ja, saanud üllatava vastuse, teavitan teda ratta olukorrast. müüja noogutab ja ütleb, et jah, need kõik on sellised, mis tahavad natuke nokitsemist.
võinii. kas kõver raam ikka kuulub kategooriasse ‘natuke nokitsemist’? selle puhul pole ju kindel, et selle üldse kunagi korda saab, nii palju, kui ma teemat adun? ehk siis, kui peaaegu niisama saaks, võiks ju võtta ja proovida, aga selle (mitte küll soolase, kuid mitte ka just odava) hinna eest ei hakka ma ostma asja, mis võibolla jääbki kasutuna ripakile.

***
tuleme sõbrannaga, logistikuga, ratast viimast ja mulle tuleb mõte, et hüppaks läbi teelolevast ehitustarvete poest. magamistoas peaks tapeeti vahetama, kümne aastaga tüdib ära.
jalutame ringi, vaatame tapeete, arutan, mis võiks sobida ja kuidas. mõni on igav, mõnel on hind kõrge (jajah, paari tapeedirulli hinnaga oleksin selle jalgratta saanud ostetud!) – no üldse, ma ju tean, remonditegemine on väga kohutav, ma ei leia kunagi seda, mis mulle meeldiks. et mul on nagu enamvähem mingi tunne, mis võiks olla, ja tavaliselt seda muidugi ei ole. lasen kuude kaupa mööda poode ringi, enne kui midagigi sobivat leian. jaa, ma olen seda oma elus kogenud korduvalt.

aga siis, korraga, mingite allahinnatud ja jääkide kastide juures torkab silma üks rull. õigemini üks rull ja kaks jääki. muster selline, mida eespool sai arutatud, et see oleks hea – aga värv veel parem, kui ennenähtud!
otsimise peale leiame sobiva teise tapeedi ka, sest esmaleitu on seda tüüpi, millega kogu tuba ilmselgelt ei kata, vähemalt mitte sellist pisemat tuba. ka allahinnatute kastist.
siiski jääb me mõte kinni selle kahe pooliku, ilmselt näidiseks olnud rulli juures, mis ei ole kiles (ja millest üks tundub mahu järgi küll peaaegu täisrull olevat). püüame kinni ühe müüja, kes lahkelt ütleb, et lahtised rullid saab tasuta kaasa, maksma peame ainult selle kilesoleva eest. tasuta?!? tänapäeva poes?
esimene mõte on, et ‘ei saa olla’; aga tädi võtab taskust markeri, kirjutab rulliotsale ‘tasuta’ ja nii me, rullid näpus, kassasse lähemegi. võtan teist tapeeti ka mingi suvalise arvu rulle (pigem rohkem kui vähem), sest ma ei mõelnud ju üldse, et ostmiseks läheb, ja tuba on üle mõõtmata (no enamvähem ma siiski panen seinte pikkused paika, voodiga suhtarvus, eksole :P) ning maksan ära. hinnaks umbes ühe rulli normaalne letihind. st, kogu selle hunniku hinnaks. korralik, kvaliteetne, ilus. selline, mida oleksin muidu pidanud kuude kaupa otsima.
rõõmustame koos sõbrannaga.
vahel võib mul ka vedada.

***
sulgemiseelselt turult odavalt ostetud pool kilo kirsse (head ja plekivabad) on tänase päeva boonus.