viimati tegin ma linoollõiget väga ammu. julgen öelda, et ilmselt rohkem, kui pool oma eluiga tagasi (oh, ma olen tõesti nii vana juba..). müstika aga ikkagi, kuidas see lõikamine peale paari esimest liigutust nö käe sees oli ja esialgu juhuslikult linooli lõigatud kriipsukestest lõpuks täiesti pildimoodi asi välja lõikus.
tõmmiseid on muidugi mõni veel ja see ei olegi kõige paremini õnnestunud, küll aga huvitav.
Võidab see, kes külma ilma üle elab.
kirjutas Evu näoraamatus.
miskipärast tuli mul kohe silme ette pilt hommikusest kassist, kes ajal, kui ma riidesse sättisin, sättis end ka – minu voodisse päikeselaiku mõnulema. absoluutselt laskmata end häirida sellest, et kusagil on külm. temal on tema päike ja päikeselaik ja elu on lill 🙂
pilti ei jõudnud teha, kiire oli.
aga lapsele tegin täna küll külmapüha. lihtsalt eile õhtul tundsin ise, kui vastikult külm oli ja ma arvan, et hommikul enne kaheksat oli sama hull.
kuigi täna ei olnud jälle tuult õnneks.
tänasel arenguvestlusel koolis oli tore tõdeda, et mu poeg on tubli, viks ja viisakas. eks emale teeb lapse kiitmine ikka rõõmu 🙂
laiemas laastus tahaks küll natuke pead vastu seina taguda, aga see ei aita. edasilükatud tegutsemised tuleb lihtsalt käsile võtta, see on ilmselgelt ainus võimalus. ei meeldi mulle kõik need asjad, aga elu sunnib jätkuvalt – ei tasu ikka loota, et on mingi stabiilsus. ja mingi jaks ja tahe on kusagil nurgas tagasi.
päike toob jõudu ja energiat. see ka, et hommikud on juba tunduvalt valgemad. laps ei pea enam pimedas lahkuma.
aga mul on kohe väga hea olla need viimased päikselised päevad. külm ei ole hirmus, hall ja tuisk on märksa hullem.
hommikul oli temperatuur küll alla -20, kuid see tuule ja niiskusega koosmõjus olev oli kõrgem ehk nii 19-20 miinuskraadi. ahjaa, mul ei ole omal termomeetrit õues üldse, see-eest on olemas päris korralikke netis saada (mitte kodumaiseid, nende reaalaja info on veel enamvähem, aga ennustused küll mitte). trollid käisid, tuult ei olnud ja mis mõtet on last koju jätta siis?
neil ei olnudki täna puudujaid olnud.
päeval paistis päike ja elamine läks lausa kuumaks. õues ringi käies hakkas palav. no oli tunda jah, et on jahe, aga jälle – kuna tuult ei olnud, siis isegi ninal-põskedel ei olnud oluliselt jahe. ja muidu oli lausa mõnus.
nädala lõpupoole on jahedam veel, eks siis paistab.
ja üldse, millal need tobedad valimisreklaamid ära lõpetatakse? no telekas näiteks? ära tüütavad juba, nagunii ju keegi neid ei usu, lubadusi siis.
lapsele olen aga saanud selle taustal päris kenasti rääkida ühiskonnaõpetusest ja riigi nn rahakotist. ja et lubadused on ju toredad küll, aga see raha tuleb kusagilt. näiteks minu rahakotist. mis on tema jaoks väga mõistetav, sest viimasel ajal jagub sealt temale oluliste ajsade jaoks mõnevõrra vähem kui varem..
sirvisin taaskord hommikul erinevaid toidulehekülgi ja mõtlesin, mida süüa teha. et oleks hea ja lastele meeldiks, aga ehk natuke teistmoodi kui tavaliselt. tulemuseks muidugi jälle mingi päris oma toit.
2 lavašši
3 küünt küüslauku
1 purk salvesti mehhiko kastet
500g (veise)hakkliha
100g suitsupeekonit või -vorsti
1 pakk mistura de tomato’t
200-300ml vett
tšillimaitseainet
4-5 tomatit
200g riivjuustu
veidi õli, suitsusoola, soovi korral tšillipipart
salatiks
2 värsket pikka kurki
1 avokaado
1 küüs küüslauku
soola
poole sidruni või laimi mahl
värskeid peterselli- või koriandrilehti
jahvatatud valget pipart
3spl oliivõli
kuna salat tahab natuke tõmmata, võib selle alustuseks valmis teha.
puhasta kurgid (kui tahad ‘peenemat’ salatit, siis koori ja eemalda seemned), lõika pikuti pooleks ja lõika õhukesteks viiludeks. pane kaussi ja sega meresoolaga. pane külmkappi seisma.
koori avokaado, lõika pikuti veeranditeks ja eemalda kivi. viiluta samuti õhukeselt.
valmista salatikaste: vala kaussi oliivõli, pigista sidruni või laimi mahl. pressi samasse küüslauk. haki maitseroheline peeneks ja lisa, samuti maitse järgi valget pipart. klopi kaste segamini.
võta kurk kapist ja vala vedelik ära. lisa avokaado ja kaste ning sega korralikult ja pane agasi külma.
puhasta ja haki küüslauk. haki suitsupeekon väikesteks kuubikuteks.
pane pann sooja ja kuumuta kuubikuid, kuni rasv tuleb välja. lisa hakitud küüslauk ja kuumuta vaiksel tulel. ära kõrbema lase.
kalla pannile mehhiko kaste, lisa kuumust ja lase keema tõusta. lisa mistura de tomato (segu tomatist, küüslaugust ja ürtidest, piprapoest saab) ja vesi, lase uuesti keema tõusta. keera kuumust vähemaks ja lisa hakkliha. sega pidevalt, et hakkliha tükki ei läheks ja ühtlaselt küpseks.
lisa tšillimaitseaine, soovi korral veel soola ja tšillit. lase natuke aega haududa.
vahepeal koori ja viiluta tomatid.
võta lihahautis haudumast ära. keera ahi kuuma 180 kraadi peale.
lõika lavašist ahjuvormi sobivad tükid. aseta vormi põhja lavašš ja peale hakklihakaste. siis jälle lavašš, natuke hakklihakastet. pooled viilutatud tomatid ja kolmandik riivjuustu, lavašš, kaste, lavašš, natuke kastet, ülejäänud tomatid ja kogu riivjuust.
aseta vorm ahju ja küpseta umbes 30 minutit.
serveeri koos jaheda salatiga.
täna olla luuvalupäev. et siis ei tohi töid teha, muidu hakkavad luud valutama. aga kui mu selg nagunii tapva regulaarsusega valutab, siis pole vist vahet või?
aga üleüldse, selline päev tuleks ilmselt riiklikuks pühaks kuulutada. tervishoiuprofülaktika, juunõu.
hommikul uniselt kohvitopsist viimast puru võttes mõtlesin, et miks ma küll seda ülisoodsat ja täiesti joodavat espressot detsembris Maximast rohkem ei ostnud. see oli juba siis ju odava hinnaga ka tavakohvi jaoks.
noh, tegelikult on mul muidugi kilo umbe ja kohviveski. ja seal tulev värske kohvi lõhn. ja kohvimasin lasi kohe vett märksa aeglasemalt läbi käpa ning kohv oli tugevama maitsega.
neli tundi loengut juttis (no mõni vahetund ka ikka) on minusugusele võhikule ilmselgelt kohutav pingutus. ma olen pool päeva peale seda tegelenud mittemillegitegemisega ja jalad on ikka täiesti läbi. sest nende päevastega ehk gümnaasiumujärgsetega ei saa istudes kuidagi hakkama. kaugõppijatega enamasti saab. suhtumise vahe. pluss muidugi see pinge ka, et kord aastas seda lugeda, no ma ei tule ilmselt väga veenvalt toime ja see väsitab ka.
ning muidugi lõpus jäi mul ajast puudu, kogu aeg oli küll tunne, et jääb üle.
üleüldse. kulgemise aeg.
kuigi nii puhtfüüsiliselt hetkel on horistonaal kõige mugavam asend ja kogu kulgemine kadugu kus kurat.
on mingid perioodid, mil mu kirjutamine siin jääb vähemaks ja vähemaks. alati on sellel ka mingit tüüpi põhjused, mis need siis ka parajasti ei oleks. ikka midagi minuga seotut või minu sees olevat. ja rohkem kui ühel korral on seda põhjustanud lugejad. mida rohkem reaalelust tuttavaid lugejaid on, seda keerulisem kohati. ei saa väga vabalt kirjutada, vaid pean mõtlema, mõtlema, mõtlema – ja see võtab pool mõnu ju ära.
aga siis läheb see jälle mööda ja ma kirjutan taas mingeid asju, mille puhul ei tea keegi, kus on tegelikkuse ja fantaasia piir, mis on minu seest ja mis väljastpoolt mind ning see, mis ma mõtlen ühel hetkel, võib järgmisel juba muutuda fantaasiaks. ja, oh, muidugi, blogi ongi väga subjektiivne või mis? vähemalt selline isiklik blogi kindlasti. päris tobe oleks siit midagi objektiivset otsida – kuigi vähemalt fotod seda ju on 😛
kes tunneb, see saab aru ja teab, et mina olen ikka mina.
üldse on tunne, et äkki peaks minema seda teed, mida paljud, ja panema osa postitusi salasõna alla. et oleks loetav ainult piiratud hulgale. aga samas tundub see veidi ebaaus lahendus nende jaoks, keda ma piisavalt ei tea (või tean liiga hästi), et salasõna anda, kuid kes on siin aastaid lugemas käinud.
nii et ilmselt on ikkagi lihtsam paari viimase aasta stiilis jätkata. mis on ka naljakas, sest inimesed loevad välja asju, mida kirjas ei ole ja igaüks arvab, et see käib just tema kohta. heh. ei tea minagi alati, kui palju siin on fiktsioon..
sellesuvine reis toimub lapse tellimusel. niipea, kui ta kuulis Legolandi olemasolust, tahtis ta (oh üllatust küll) sinna minna. isegi jõulusoovid olid temaatilised. ja sünnipäevakingi soovid. lisaks muidugi taskurahast kõrvalapanmine ja muidu saadud raha kõrvalepanemine (nt vanavanemad vahel ikka annavad talle raha). no ja needsamad vanavanemad ongi tegelikult reisi põhitoetajad. omade jõududega me veel koguksime seda raha. aga nüüd on piletid ja ööbimised kõik ostetud.
jajah, ostetud. viis kuud ette. mis tundub täiesti hullumeelne, sest ma üldiselt ei kipu olema selline pikalt reiside etteplaneerija, pigem on enamasti tegu emotsionaalsete otsustega (mis on hetkel võimalikud teostada, muidugi). mõned erandid on küll ka. või noh, palju ma tegelikult üldse niimoodi lihtsalt reisimise pärast reisinud olen.. aga see selleks.
igatahes lennupileti hinnad tõusid üleöö ja ööbimisega läks ka kummaliselt. hind veel ei tõusnud ja odavaid kämpingumajakesi oli veel kenasti saada (arvtasime ja arutasime igatpidi; seal on viiesele seltskonnale ka hotellivariante, aga jäime siiski kämpingu juurde) – aga samamood üleöö ei olnud hoopis seda veidi kallimat, kus on tualett majas. viis kuud varem! see pani küll mõtlema, et äkki oleks pidanud reisi tooma rohkem suve alguse poole, kuigi ka see pole veel päris tipp-periood. aga kuna lennupiletid olid olemas, siis midagi, võtsime ilma tualetita maja. enne muidugi sobrasin mööda netti ja uurisin arvamusi selle kämpingu kohta ning õnneks oli mitmes kohas ära mainitud, et see üldkasutatav tualett on ka päris korralik ja puhas. ja lapsed on ka juba suured ju kõik, nii et saame hakkama.
ja kui juba korra sinna minna, isegi ilma autota, siis tuleb veidi rohkem ringi vaadata. nii et lõvipark ja veepark on ka kavas.
ja veel, neile, kel sama reisi vastu huvi (Billundi omast siis jutt), me mõtlesime autoga mineku peale ka, aga see ei tule odavam kui Riiast lennukiga. laevaga ülesõit Rootsi on juba päris kallis, söögid tee peal, vähemalt üks lisaööbimine mõlemal suunal (lastega ei kihuta laevalt ilma peatusteta hilisõhtuks Billundisse ometi) jms. no ja ilmselgelt kolme lapse puhul see olukord, et pidevalt vähemalt üks neist küsib, et ‘millal me juba kohale jõuame?’
nüüd jääb üle loota, et selleks ajaks ka Billundis Star Warsti teemapark olemas on.
