jätkuks eelmisele

no totaalne kevadine keskeakriis on peal. ma ei oska muuga põhjendada – aga keskeakriis sobib ometi kenasti ju? ja nii veel mõned aastad..

täna oli see päev, kui oleksin võinud palju ära teha, aga ei teinud mitte midagi kasulikku. nüüd, õhtul, mõtlen, et peaks ikka mõned munad sibulakoortega ära värvima.
mingi koogimõte oli ka, aga see pole siiani millekski konkreetseks formuleerunud. tegelikult miskipärast isutab selle maasikaunistuse järele, aga no ma ei osta neid praeguseid hirmkalleid maasikaid koogi sisse ju ometi! mõtlein mingi hetk rullbiskviidile ka ja ostsin isegi kohupiima, aga siis jäi mõte jälle kinni. et midagi peaks veel olema ju – aga ei mingeid mõtteid. ja netist ei oskagi nagu õieti midagi otsida. ehk homme on parem ja suudan midagi valmis keerata?

ja kohe väga, väga, on selline tunne, et kui lähiaegadel mu elus mingit suurt põhimõtteliselt muutust ei toimu, siis… siis ei toimugi midagi ja ma jään igavesti sellesse kriisi kinni.

reedeõhtune eksistentsiaalne hala

jajah, mis sellest, et tegelikult on reede varahommik ja tehniliselt võttes neljapäeva õhtu. ma ei saa seda ka neljapäevaõhtuse hala all kirja panna, sest kalendris on ikkagi juba reede. ja kuna homme on nagunii püha, siis seda enam see tundub ka reede, olgugi et ei ole tegelikult.

see oli kohutavalt tore ja armas õhtu nende inimesetega, kes ehk ei olegi alati nii tuntavalt lähedased, kuid kellega koosolemine on alati selline posiitiivne ja tore ning ma tegelikult tean, et need on inimesed, kellele saab loota, keda võib usaldada. et kui neid ka alati ei ole, asjaolude sunnil, on nad mingil kombel siiski olemas, kui neid vaja on. füüsiliselt neid väga pole jah, viimasel ajal. elu ja töö on kaugemale viinud. aga see ei muuda midagi, see suhtlemine oli juba varem väga perioodiline.
lihtsalt täna ma korraga tundsin, kui vales suunas mu asjad kulgevad. algselt pidin kirjutama, et tundsin, kui mõttetu mu elu on, aga see ei anna õiget aimu. pigem on viga kogu üldises suundumuses – ja see ongi meil siin kodumaal (ja üldse kogu nn arenenud maailmas) valdav. et tegelikult on väärtused hoopis mujal, aga ma olen niivõrd kinni oma argielu pisiasjades ja ei suuda neist üle ega ümber vaadata. ning seetõttu, otse loomulikult, näen asju läbi mingi imeliku prisma ja ei lase neil minna. ma üritan kõike kusagile suunata, aga teen sellega asja ainult hullemaks. sest tegelik väärtus on kusagil mujal.

ja ometi ma tean, et ma vahel ju püüdlen mujale. ma tean, et mind peetakse sellepärast vahel veidraks. et ma ei kasuta oma ressursse täielikult ära. et ma lihtsalt võtan omale aega. et ma teen mingeid asju lihtsalt niisama. see on nii võõras ja vale ometi. läbi töö peab ju armastus tulema.
aga ei tule. kohe kindlasti mitte.
kuigi põlvkondi on selles vaimus kasvatatud.
aga mina, ma olen siiski liiga arg, et midagi kapitaalsemalt muuta. üritan kohaneda ümbritseva keskkonnaga selmet muuta keskkonda, kus ma eksisteerin.

viimases trollis satun ühe tuttava kõrvale, keda ma võimalusel pigem väldin. kes ilmselgelt on selle maailma jaoks samasugune võõrkeha, nagu mina – ainult teistmoodi. ning ilma pikemalt mõtlemata kutsub ta mind ühele oma üritusele, mis kohevarsti toimub ja ma tunnen, et isegi tema kõrval olen ma täiesti mõttetu olevus.

mmh, sellega ma alustasingi seda kirjutist. ring sai täis.
rohkem ei olegi midagi mõelda ega öelda.
seda tühjust, millega ma olen maailma täitnud, on raske millegi muuga täita. ainult mina saan seda teha.
kui ma selle võimaluse võtan.

hingetõmbehetk

vähem ja rohkem tuttavad annavad erinevaid teid märku, et olen kuidagi kadunud. ilmselgelt on nad harjunud, et ma olen küberruumis liigagi tihti olemas.
ma olen nüüd ka olemas, aga peamiselt reaalselt. lihtsalt palju tegemist on olnud. ja nagu, ikka, ei mingit üllatust, ma olen täiega väsinud. samas olen ma viimasest 36st tunnist suurema osa ärkveloldud aega autoroolis mööda saatnud. veider, et selle valutav jalg siduriga toime tuleb – aga kordagi ei vedanud alt. ja emotsionaalne rahulolu on.

aa, ja need tuttavad või vähemtuttavad, kes oma elus mitte kordagi pole mitte midagi korda saatnud, mida keegi võiks pahaks panna ning mida ise hiljem kahetseda (kuigi väidetavalt kahetseda ei ole mõtet, teen ma seda ikka vahel), olge tublid ja jätkake samas vaimus. paradiis ootab neid patuta inimesi, kes kive teiste pihta võivad loopida.


Ridala Püha Maarja-Magdaleena kirik

sinine sinine esmaspäev

mul olid jumala vinged mõtted, millest esmaspäeval blogida. no ja tulemus on see, et ma olen kohutavalt loppis ja unistan ainult padjast-tekist ning midagi asjalikku kirjutada ei suuda.
kui mul peaks mingi ime läbi tekkima mingi lõunauinaku-võimalus, siis võib-olla olen ma pärast natuke inimesem ja mõte hakkab jooksma. aga see on kõik ehk.

siiski, paar lapsesuu-rubriigi asja jaksan kirja panna. minu meelest paneb RM hetkel väga häid kilde ja täitsa teadlikult, pole selline pisilapse rumalus.

poeb mulle külje alla: ‘emme, sa lõhnad nii hästi.. nagu üks maitsev pasteedisai!’

joob limpsi-mahlasegu ja teeb ühe vägeva krooksu ning teatab mõtlikult: ‘mina olen küll üks suurkonnake – mitte keskkonnake’

pühapäeva õhtul, väsinult

täiesti hullumeelne nädalavahetus. ma ei tea, kuidas need vahel sellisteks kujunevad, et pühapäeva õhtul on täiesti tappev väsimus peal.
eilne sorteerimine sai tehtud. sõbranna tuli appi just siis, kui mu olemine eriti kehvaks ära läks. äkilisi liigutusi ma teha ei saanud, aga juhendada küll. arvestades mu tervislikku olukorda sai eile üllatavalt palju ära korrastatud. raamaturiiulid said ka natuke normaalsema näo ja teo. puhtama ka.
õhtul magamaminek oli problemaatiline, ma ei julgenud eriti voodisse minna. lihtsalt nii kehv ja füüsiliselt ebakindel enesetunne oli.
aga lõpuks magasin üllatavalt hästi.
täna sai edasi sebitud. sest sorteerida ja koristada siin on. lisaks sai päris-sea-liha ära toodud, rattaga sõidetud, lapsega rulluisutatud, küpsetatud, kolmele tuttavale sorteeritud riideid jagatud, iseennast koristatud.. kindlasti midagi veel.
no ja muidugi ei ole kõik päris nii valmis, nagu ma plaanisin, sest on asju, mis ei sõltu ainult minust ja noh, ega teisi see eriti ei huvita, et mul oleks täna vaja mingid asjad ära teha. nii et mu abipalvele võib sülitada küll. selline asi just, mida ainult üks inimene teha saab. ning kõrvalisele inimesele pole ilmselgelt oluline, et ma tahan nädalavahetusega asjad kuskile maale saada.

täna õhtul arvasin, et olen kogu selle sebimise peale oma rohtude vahele (ma pole peale eilset julgenud võtta midagi ja selle suure tegutsemisega ei tule valu väga meelde – kuigi ta on olemas) olen ühe väikese siidri välja teeninud. poes muidugi pidin ikka ja jälle jõllitama, mis pagana jama siidri nime all müüakse, aga leidsin siiski ühe sobiva pudelikese. ning jah, muidugi, seda avades, kogu selle jahmerdamise peale, läks see ümber ja pool valgus välja. no ei ole vaja juua, ei ole.

ja just hetkel meenus, et mul oli kuri plaan nädalavahetusel paar CV-d laiali saata. oeh. no ei jõudnud. kuigi see ülks konkurss vist lõppebtäna. aga enam ei saada, sellest tuleb mingi jama muidu. ilmselgelt ei suuda ma enam korraliku kaaskirja tekitada.

asjaolude tõttu ei saa ma veel magama ka..

uudiseid meditsiinirindelt

tore, et täna ei ole mingi särava päikesega päev. nii olen saanud tegelda suurpuhastuse ja sorteerimisega. niivõrd-kuivõrd. sest läbi selle nädala peaaegu lakkamatult olnud valust sai siiber ja otsustasin, et võtan ikka selle tableti, mis valu ära võtab, minu enesetunde hinnaga.
ja see tablett igatahes mõjub. vähemalt selles osas, et mõni aeg peale sissevõtmis lõi olemise roppuimaseks ja iiveldus tuli ka platsi. järskud liigutused on out. seega midagi asjalikku hetkel eriti teha ei saa.
valu aga on endiselt kenasti alles. mul on rohkem kui siiber sellest ja kõige hullem on see, et ma ei saa mitte kui midagi teha ka, et seda ei oleks 🙁

kõrvaltvaatajana koolikatsetest

vist mingis eilses, aga võimalik, et hoopis üleeilses lehes oli lugu koolikatsetest. üks ema oli täitsa hädas, et katsed on nüüd lühema aja peale pandud ja väga raske on igale poole jõudma, nõuab vanemalt palju pingutusi. ning et mõnele katsele ei saagi minna, sest katsed on ühel ajal. kodulähedane täiesti normaalne kool on viimane varuvariant.
ning ma usun, et selliseid vanemaid-lapsi on palju. ja ausalt, mina ei saa nendest aru.

minu laps käis ka katsetel. kahtedel. esimene oli nn eliitkool, aga kallaku poolest oleks talle väga hästi sobinud. kuna ma muidugi ei olnud teda selleks drillinud ja konkurss oli päris suur, siis sai ta minu meelest päris hea tulemuse – aga sisse said ainult need, kes said maksimumi. st ta ei saanud.
teised katsed olid elukohajärgsesse kooli ja seal jagati lapsed katsete tulemusel kahte klassi. sisse oleks ta saanud sinna igal juhul, konkurssi kui sellist ei olnud ja tore, et üldse kaks klassi moodustati – sest lapsi oli umbes ühe jagu.

ma saan aru ka, et kui sa eladki kesklinna piirkonnas, kus lihtsalt kõik koolid ongi katsetega, et siis käid mõnedel katsetel. juba seepärast, et kodulähedasse kooli saada. kuigi ma olen aru saanud, et pole see Liivalaia või nt Kalamaja põhikool ka midagi nii hullu. nende maine on ilmselgelt hullem, kui asi väärt on (vrdl Kopli tramm).

aga väga õõvastavalt mõjuvad mulle just sellised olukorrad, nagu esimeses lõigus: et lihtsalt on ikka vaja iga hinna eest kõik katsed läbi käia ja üritada laps kusagile ‘eliit’kooli sisse saada. kummaline on see, et selle juures proovitakse nt nii TIKi kui Reaali – ja ometi ühele sobib matemaatika ja teisele keeled ning tihtipeale need ei käi koos! ning oh häda, kui laps peaks kogemata kunstiandega olema: nende jaoks ei olegi ju eliitkooli olemas. seega – suva ju, millisesse eliiti läheb, ikka parem kui mõni Tallinna kunstikallakuga koolidest? sest tavaliselt on sellised lapsed kenasti ettedrillitud ka (muidugi jälle mitte alati, ongi neid, kes on loomupäraselt andekad, taiplikud jms) ja tõenäosus, et ta mõnda eliiti sisse saab, on üsna suur. karta on, et tihtipeale suurem, kui koolile kohase andega, aga drillimata laps. no et kui ongi nt matemaatiliselt andekas, aga ei loe väga hästi, siis ta ei suuda reaali katseid ära teha ning sealse massi juures ei kooru kuidagi välja, et materjali oleks maa ja ilm. samas saab kool muidugi valida need, kelle tase on neile sobiv ja algklasside õpetaja ei pea vaeva nägema sellise tühise asjaga, nagu lugema õpetamine. mid tavakoolide ülitublid õpetajad aastaid veel teevad.

ma ei viitsi pikalt kirjutada, pole just superhea olemine ja mõttelend hetkel, aga selle õpetajate teema juures ei saa ma üle ega ümber mõttest, et tegelikult näitab õpetaja tublidust just tavakooli tavaklass. kui nendele suudetakse midagi õpetada, on see ilmselt suurem töö, kui õpetada klassitäit loomult andekaid või vanemate poolt tagasunnitud lapsi.

püüan nüüd jälle liikuda ja mõelda, mis võimalusi on veel seda valu likvideerida.

väljasõit, hm, rohelisse

mis, ülla-ülla, ei olnudki nii roheline 😛
aga seal oli päike, lumevabad heinamaad ja kõrged jõed. ja pea mittemidagi tehes (ainult juhtides, jalavalu ignoreerides – hetkel ei aita see tugevam rohi ka, võõrkeeles vesteldes ja ümbruskonda tutvustades, aega ja sihtpunkte planeerides) saavutasin ma ikkagi mingi väga jõleda väsimusastme. aga see on selline positiivne väsimus. kui seda jalga ei oleks.. siis võiks päris rahul olla.

Purrekari

vastuseid otsingutele

tänased teemad on: ‘mis on autobussijaama infotelefoni number?’, ‘kuidas kasvatada laste emasid’ ja ‘rakveres keelküüned’.

et kui juba kord netis olla, siis ei ole mingit mõtet otsida autobussijaama infonumbrit. ma ükskord proovisin: sellel on mingi minutitasu ja tulemus on see, et nad loevad ette sama, mis on bussireisid.ee lehel. tädi ütles mulle otse, et nemad on sama firma ja nendel oma lepingud teatud bussifirmadega ja nende reise oskavadki öelda. ei tasu loota, et kusagil on keegi, kes sulle KÕIK Tallinnast minevad reisid ette loeb. ma küll ei ole hetkel kursis, äkki peatus.ee lehel on veidi rohkem siiski – ei ole võrrelnud. muide, kui ikkagi peaks kusagil olema mingi koht, kus on kõik Tallinnast väljuvad bussid kirjas, siis link oleks abiks.
siinkohal meenub see, et muud infotelefonid on vist suhteliselt sama mõttetud. kord helistasin ka kusagile, et uurida ühe konkreetse ettevõtte kohta: teatati, et neil ei ole lepingut sellega ja seega nad ei ütle. ise on tasuline infonumber! sealtmaalt püüan alati leida mõne tuttava, kes on arvuti ligi ja küsida temalt – või surfan moblaga ise otsida.

laste emade kasvatamine on ka põnev teema. emasid kindlasti peab kasvatama. aga kelle või mille järgi, ei tea. et kui mõni ema vajab kellegi teise meelest kasvatamist, siis see keegi teine vajab kellegi kolmanda meelest. ehk kõik on suhteline. mu tutvusringkonnas on ka lapsevanemaid, kelle kasvatusmeetodeid ma ei suuda aktsepteerida – aga ma üldiselt eriti ei püüa neid kasvatada ka. kui on muidu tore inimene, mis siis ikka teha. ning ma olen absoluutselt kindel, et enamike meelest peaks mind kasvatama, et ma ei tohiks nii karm ema olla. aga näe, jälle ei kipu keegi seda välja ütlema, ilmselt ma olen ka muidu tore inimene 🙂
aga tõsiselt rääkides, mingi lastepsühholoogia algõpe peaks olema kohustuslik. ma ise tundsin sellest väga puudust. tükk aega võtab, enne kui jõuad mingite üsna lihtsate tõdedeni, mis aitavad last toetada. muidugi on neid teooriaid ka nii hullult palju ja kogu see internet-kirjandus ei tee üldse lihtsamaks valikut. otse vastupidi. ja lisaks leiab igaüks sealt just omale sobiva tükikese pealegi. mina olen omale sobivad ka leidnud. nt see türanni-raamat sobis mulle kenasti – mis ei tähenda, et muud moodi ei saaks.

no ja nende keelküüntega on ikka nii, et see on nii pagana kenjaalne sõna, et ma ei saa üle ega ümber.
nii et kordan taas: kui nüüd toksida kenasti sisse ‘geelküüned’, võiks mõne pädeva vastuse saada. või ma ei tea, on mingid küüned keelel või keelega küüned ka olemas?