kohtumine kirurgiga läks väga kenasti. umbes minuvanune või isegi tiba noorem meesterahvas, väga sõbralik. näitas MRT pilte ja seletas väga põhjalikult ära, mis nimelt minu seljas toimub. mitte selline üldine jutt – kuigi sisu oli sama, mis sellel paar päeva tagasi poetatud lingil. ehk siis üks kõhreketas on väga paigast ära ja välja sopistunud ja närvide jaoks ei ole seal õieti ruumi – kõhr surub neid ja no nii mul siis valutabki. paljudel juhtudel pidi see olukord ka ise tagasi tõmbuma, aga selle aja peale, mis mul nüüd olnud on, peaks see juba siiski olema toimunud. nädal tagasi tehtud MRT pilt aga on selline, et kirurg arvas, et kui veel kaua nii püsib (aja jooksul laheneb asi ära looduslikult ka, aga kui see ei toimu paari-kolme kuuga, siis läheb aastaid), on oht, et närvid saavad püsikahjustusi. ehk siis peab ikkagi lõikama lähitulevikus. reaalselt saime kuupäeva lähemasse tulevikku, kui ma arvanud oleksin.
positiivne on see, et väidetavalt kui asi juba nii hull on (ja eriti just selles kohas, neljanda ja viienda lüli vahel, nagu minul), siis on tavaliselt kahjustusi ka teistel, nö. kõrvalketastel, aga mul seda ei ole. ehk lõigata on vähe ja ilmselt niipea sarnased hädad mind uuesti kummitama ei hakka.
ja peale jaani reisile saan ka vabalt. selles mõttes klappis ka kõik kenasti.
muidu tänaöine ‘uudis’ oli äkiline torkimine talla all, nagu oleks siilile peale astunud. bfff.
ahjaa, mingi kaheosalise pidžaama peaks vist hankima haigla jaoks.
