see on nii ammune teema, et laupäeva õhtul ei ole mitte midagi telekast vaadata. ühele totrale komöödiale järgneb teine, veel totram ja tundub, et kanalid võistlevad, kes suudab kõige nõmedamat komöödiat näidata. mingi õuduka õhtu on ka kusagil, aga see ei ole üldse minu žanr. haruharva, kui mingi põnevik või draama või mõni huvitav euroopa film laupäeva õhtul tuleb. ikka nii harva, et ei meenugi, millal see viimati oli. või kas üldse.
see-eest on eesti kanalitel ‘heaks’ kombeks näidata pühapäeva õhtutel, nii kella kaheksast või hiljem, lastefilme. päris-lastekaid. mis lõppevad ajal, kui vana-kooli-lapsed ammu voodis olema peaksid.
nii et kui ma nüüd siin olen, peale esimest poolt päeva väga imelikhalba enesetunnet, lõpuks ometi inimesemoodi ja mõtlen, et varsti võiks istuda teleka ette ja veidi triikida, siis see jääb ilmselt ära seetõttu, et telekast ei tule midagi (mis iseenesest väga ei üllatagi muidugi). ning ma ei armasta triikida ja see on pea ainus moodus, kuidas ma seda teha suudan. ma olen niigi triigitava pesu koguse võimalikult väikeseks ajanud, aga seekord näiteks on voodipesu ootel. sest sellega on mingi jama, kui toas kuivatada, siis peab triikima, muidu ei ole õige puhaste linade tunne. õues kuivatades ei ole seda probleemi. mingi minu kiiks.
ja kui ma olen viimastel talvedel käinud pesumajas (seal on hea lai kalander), siis hetkel ma ei tohi seda viite kilo tassida õlal.
kusagil mingis arvutis siin laual on kindlasti mõni vaadatav film, aga ma nagunii ei suuda mingit vajalikku juhtmemajandust hetkel tekitada. nii terav ma peale tänast hommikut ei ole.