ma olen nagu eile hilisõhtust saati täiega tige. ma ei tea, mida see päev toob, kui niimoodi algab, aga ma ei saa midagi parata ka ometi.
ma tean, et tegelikult ma ei tohiks hetkel end siin välja elada, aga no kurat küll, minu netiruum ja teen mis tahan.
inimesed on ikka nõmedad. vähemalt osa neist. täiesti, babah, on vaja pommitada mind igasugu napakate asjadega. ma võtan seda juba kui teatud paratamatust. aga kui veidi enne mu uneaega tuleb järgmine ogar mail ‘valimindmehe’-kombel mingist august läbi (kui mitu mailiaadressi viitsib üks inimene teha ja kui mitu kõnekaarti hankida, et ikka olla kindel, et ma pean olema sunnitud talle mõtlema, ah? ma enam ei jaksa kokku lugeda – ja see ei ole liialdus, faktid on täiesti olemas) ja mul on mingi poolloppis olek ja pea tatti täis.. ma ei tea, igatahes eile viskas mul totaalselt üle. ma ei saa aru, kui inimene tahab kangesti kellegi vaenlane olla, siis otsigu mõni muu objekt selleks, mitte ärgu halagu ja närigu minu kallal. kui ma olen ka absoluutselt nõme, nagu mulle kuude kaupa igast võimalikust ja võimatust august üritatakse selgeks teha, äkki siis jätaks mind rahule, saaks lahti sellest nõmedusest? oleks tal võimalik oma eluga edasi (või tagasi) minna. kusjuures ma olen siinkohal täiesti avalikult nõus ütlema, et ilmselgelt olen ma selle inimesega väga mitmes mõttes valesti käitunud ja tal on täiega õigus hoopis mind nõmedaks pidada – aga seda enam, jumal küll, olgu rahul siis, et mina temaga suhelda ei ürita.
aga ei, on vaja ikka rippuda siin ja mujal, mailida ja helistada ja smsida (ikka uued adred, uued numbrid iga natukese aja tagant) ja kirjutada komme (millest ma olen avaldanud ainult murdosa) a là et mulle (st, minule, eksole) meeldib minu sitt tervislik olukord jms – kui sama inimene ilmselgelt naudib seda, kuidas mina olen talle ikka räigelt haiget teinud ja üritab seda seisu pikendada, selmet mind rahule jätta ja edasi liikuda. vaene tema ja kuri ning õel mina, kes on teda räigelt ning julmalt omakasupüüdlikult ära kasutanud. märter on ikka tore olla ilmselgelt. ma võin muidugi vabalt öelda ka, mida ma omalt poolt ohtralt panustanud olen – oma taastumatuid närve suuremal hulgal *. no ja siis selle peale need teated, et püüaks heaga – kui ma kuude kaupa üritasin heaga seda asja normaalsemaks saada, ikka sain vastu ainult seda, kui halb kõik on **. ja muide, ma ei räägi siinkohal mingist suhtest, nagu võib pealiskaudselt tunduda: tegu on inimesega, keda ma pidasin lihtsalt üheks oma sõpradest. aga tema on seejuures leidnud häid ‘õigustusi’ minu teiste sõprade kallal naaksumiseks ka.. aga seda tigedamaks see mind teeb.
no ja siis tuleb see mail ja ma ei saa järjekordselt aru, et mida ta ometi veel tahab? *** ma olen juba täiega aru saanud, et ma olen talle nii sitaks palju haiget teinud, et mind võiks, maitea, viieks aastaks ülespoomisele selle eest määrata – aga mis kurat sunnib teda mind veel torkima? mul on mingi peavalu ja rõve olemine niigi, aitähh, ma saan aru jah, et on vaja mulle ka ilgelt haiget vastu teha – seekord saab olude koosmõjul mu uni tigedatest mõtetest väga häiritud, kellakeeramise järgselt pealegi. üks kena eesti vanasõna, mille järgi ma üritan käituda, on et ‘ära torgi sitta, läheb veel haisema’. aga ilmselgelt on sellele inimesele seda haisu ikkagi vaja. nii et lasku käia ja lugegu ja olgu rahul, et sai minult mingi reaktsiooni. teatan siiski, et vaenlaseks ma endiselt ei viitsi pidada, mul on energiat mujale vaja. seda teatan ka, et nii suurt ego ei maksa omada, et arvata, et ma temast siin blogin või et mingid ümbernurga-sissekanded tingimata tema kohta käivad. tüng, ei käi!
muide, nii palju kui mina tean, peaks sellel inimesel omal olema kogemusi sellega, kui keegi teine üritab end hullult peale suruda ja ei suuda lahti lasta. vähemalt on ta ise teatud asju mulle selles võtmes rääkinud. seda veidram on, et ta ei mõista sellise käitumise tagajärgi. aga no tema meelest ei mõista mina oma käitumise tagajärgi ka ja ükskord alles hakkan asjadest õieti aru saama. tjah. mul on kuri kahtlus, et on asju, millest ma olen ammu aru saanud.
igatahes, ma olen endiselt tige ja sigaunine ka, sest see osa peast, mis ei olnud tatti täis, pidi need mõtted kuidagi ära mahutama ja uni lihtsalt ei mahtunud enam kusagile.
täiendused:
* – jah, muidugi, tema närve on kulunud ka roppu moodi. aga täiskasvanud inimene võiks mingi hetk aru saada, et ta fantaasialend on olnud väga ebareaalne ning tulla nendest fantaasiatest ikkagi maa peale lõpuks ja asjadele kaine pilguga vaadata. oih, muidugi, kaine pilk on kogu aeg, sest tema ju alkot ei tarbi. erinevalt minust – mis teeb minust ka alkohooliku ühtlasi, loomulikult.
** – kuna ma muidugi kõvahäälset ei kuulutanud, et ma nüüd üritan pehmelt ja heaga seda suhtlust kuidagi mingitesse reaalsetesse piiridesse mahutada, siis muidugi seda ei ole toimunud ja see on minu takkajärgi tõlgendus asjadele, enese õigustamiseks.
*** – muidugi, ta tahab asjad selgeks rääkida või midagi, väidetavalt. kuigi ma ei saa aru, mida siin enam rääkida on. siinkohal on muidugi õigluse huvides vaja välja tuua tõlgendus, et mu suhtes sellepärast ongi p***sse läinud, et minuga ei ole võimalik ju asju normaalselt selgeks rääkida ja ma trambin lihtsalt teisest poolest üle. mingi naljakas asi on sellega: kuni mul on huvi midagi päästa, muuta, rääkida, heaga hakkama saada, seni ei taha teine pool rääkida ega ei kuula mind; kui ma olen lõpuks loobunud ja löön käega, siis on teisel poolel korraga ilge huvi rääkida. ja veel, selle maili teemaks oli ‘täiesti ebavajalik’. üllatavalt täpne teema, pean mainima – sest need mailid ongi kõik täiesti ebavajalikud.
