sügis. latern.
Aasta: 2010
ema süda
laps reisile saadetud ja mina muret täis. kuidas ta saab hakkama seal ühes kajutis poistega, kes on temast 3-5 aastat vanemad ja keda ta õieti ei tea (nägupidi küll tunneb, jah)? sadamas vaatasin, et on enam-vähem temavanuseid ka, aga need on teisest trennist (kahe trenniga minek). et kas on sellised mõistlikud pubekad, kes pisemaga arvestavad või peab ta katsuma ise hakkama saada? ta ju pole selline lõugaja ega trügija ka, nagunii tuletasin talle veel umbes viimasel sammul meelde, et ta on seal väiksemate hulgas, et igal pool trügigu ikka ettepoole ja lähemale, mitte ärgu jäägu suurte taha. ühtegi talle tuttavat treenerit pole ka pundis, seda ma ei teadnud ette.
oh neid emasid küll, nagunii muretsen ma üle. samas on kaheksane ikka päris väike veel ka siiski, sellise üleöise laevareisi jaoks mitte-liiga-tuttavas pundis.
õnneks on tänapäeval telefonid olemas.
hea emme küpsetab ikka lapsele reisile kaasa
gunzdisaalis
laupäeval käisime sõbrannaga gunzdisaalis. täpsemalt siis üritusel nimega Fotomess, mida korraldas punt EKA taustaga fotograafe. tasuta üritus, natuke juttu mõne tuttavaga ja mõned kummitama jäänud mõtted. peamiselt kunsti teemadel siis. või sellel, et kust läheb kunsti piir?
fotosid oli seal igasuguseid. ei kurda, enamik ei olnud vähemalt igavad – aga päris paljude juures tabas mind pigem see hämmeldus, et see siis ongi kõrge ja kallis kunst. jaaaa, kallis ka, seal oli hinnakiri väljas ja mõne asja puhul ma ikka pidin tõdema, et ma ei saa üldse kunstist aru. et põhimõtteliselt võiksin ma hulga oma pilte vabalt kunstiks kuulutada ja ilge kirvehinnaga müüki panna. ausalt noh. kuigi ma ise ei arva, et ma olen mingi hull gunzdfotograaf või see, mis ma teen, üldse on kunst.
ja tõesti, midagi üliväga vinget ma sealt ei leidnud, kuigi alati vist ei peagi. aga vahel tuleb ette. ja võib-olla üldse mitte nii über-hinnatud kunstniku-fotograafi tööde hulgas. ning miskipärast ma ei arva, et asi on ainult minu maitses. kaasasolnud sõbranna oli konkreetselt pettunud näiteks.
vot, aga siis on see asi, et kui ma ka võtan pähe, et tegelikult on mu fotod täitsa tasemel ja arvan, et ma olen peaaegu samal pulgal mõne ‘tsunfti’-fotograafiga, siis tegelikult nõuab see vist väga hullu tegevust. sest pole midagi parata – kui sa ei kuulu ‘õigesse’ punti, siis ei loeta su töid täisväärtuslikuks kunstiks. kunagi üks EKA-s fotot (tasulisel kohal) õppinud tuttav teatas täiesti otse, et ega ta foto suhtes sealt suurt juurde õpi, aga ta saab vajalikud tutvused, et teda kunstiringkondades tõsiselt võetaks. ning et ta õpiks, millist juttu tuleb ajada, et asi kunstina mõjuks. võimas sõna ‘kontseptsioon’!
ning tegelikult ongi sellega suur osa öeldud.
õnneks ma ikkagi ei pea end ise fotograafiks ja ei roni nende pärusmaale.
kuigi, tervelt kaks Kunstigümna lõpetanut on arvanud, et ma võiks sinna kooli fotoõpetajaks minna (kui tuli info, et neil on uut õppejõudu vaja).
samal teemal veidi teise nurga alt on kirjas siin.
esimene amps
reedene kohvilugu
sõbranna, kes on Soomest kodumaal käimas, tellis mult homme hommikuks kiluvõikud. muuhulgas tuli ka juttu, et kuidas mul kohviga lood on. minu meelest ta on mu juures kohvi joonud, või siis ei ole, kes ikka mäletab.
igatahes presenteerisin talle oma kohvimasina pilti siinsamas blogis, natuke allpool, mispeale ta oli rõõmus, et saab normaalset kohvi küll. et asi oleks veel parem, rabasin eile poest ühe paki espressot – mis on ju veidi teise maitsega, kui tavakohv ja paljude kohvijookide nö põhjaks parem.
täna hommikul avan rõõmsalt paki, et proovin järgi ja ohoo! pakis on hoopis kohvioad!
kusjuures ma poes pakke läbi ei katsunud ja mina, vana sildilugeja, ei lugenud silti kohvipakilt. hinnasildil ei olnud igatahes ubade kohta midagi. või siis rabasin paki kusagilt kõrvalt. no ei tea, igatahes jahvatatud kohvi asemel olid oad. mis teoreetiliselt peakski olema parem. juhul, kui on millegagi jahvatada.
haa! seekord kusjuures on juhtunud nii, et mu majapidamises on segastel asjaoludel vedelenud üks elektriline kohviveski juba paar nädalat. nii et mis elul viga – oad masinasse ja .. oot-oot, espresso jaoks on ju vaja peenikest jahvatust?
keerasin kenasti jahvatuse jämeduse kõige peenema peale ja masin tööle. jõurab ja jõurab, läheb aega mis läheb, lõpuks on jahvatatud. avan kambrikese ja tõden, et nii peenikest kohvi ei olegi ma vist näinud. või kui olen, siis ei mäleta. et seepärast nii kaua ragistaski. hm.
täidan käpa kohviga ära ja lükkan kohvimasina tööle ja mõtlen juba, et jälle mingi jama ei ei tööta. mispeale venib aaaaaaeeeeglaselt käpa ühe avast välja paks must tilk. ja siis teine. ja siis juba peaaegu ühtlase, väga aeglase joana.
pikapeale saab tassike täis. aeganõudva protsessi käigus (tavaliselt on see väga kiire protsess) mõtlen välja, et ju vist sai liiga peenike see puru ja tõmbas veidi umbe filtriaugud lihtsalt 😛
samamoodi mingitel segastel põhjustel on mul külmikus 35% koort, mille abil saab see kohvi joodud. õhhh!
hautatud kits pastinaagi-kartulipüreega
pilti ei saanud, sest jube hea oli ja liiga hilja tuli meelde, et võiks teha 😛 ja nüüd on kõht paksult liiga täis lihtsalt, nii et ei taha taldrikule rohkem plätserdada..
retsepti ka pole sellist täpset, sest lihtsalt tegin – peale seda, kui olin guugeldanud ja lugenud mitut (no nagu ikka).
1 kodukitse kints
6-7 porgandit
1 suur sibul
aed-liivateed (värske on parem, aga võib ka kuivatatud, kümme-viisteist vart võib vabalt panna)
ca liiter veisepuljongit (võib ka kontsentraadist; kogus sõltub ka poti suurusest)
300-400ml tomatipastat
ca pool pudelit punast veini
soola, purustatud pipart
puhasta ja haki sibulad, koori ja viiluta porgandid.
pane köögiviljad haudepotti, lisa tomatipasta, puljong, vein, ürdid, maitseained. sega ära. pane kints potti nii, et oleks enamvähem kaetud vedelikuga (vajadusel lükka aedvilju alt kõrvale).
aseta 160-kraadisesse ahju, kaane alla, ning lase seal haududa nii 4-5 tundi.
umbes pool kilo pastinaaki
umbes pool kilo kartuleid
100ml piima
100ml 35% rõõska koort
3spl maitsestamata toorjuustu (Farmi)
50g võid
koori ja puhasta kartul ja pastinaak, keeda pehmeks. kurna vesi. pane omavahel segatud piim ja koor soojenema (ära lase üle keeda!). püreeri kartulid-pastinaak pudrunuia vms abivahendiga. lisa või ning kalla peale kuum piima-koore segu. klopi puulusikaga, kuni või sulab. siis lisa toorjuust ja klopi püree mõnusalt vahtu.
serveerimisel lisa lihtsat toorsalatit (jääsalat, tomat, kurk, balsamico-kaste).
ajaabsurd
täiesti nonsens. mu vabad päevad kaovad niimoodi käest ära, et kohutav. tööl siis nagu puhkaksin. ja ma ei suuda aru saada, mismoodi on võimalik elada, töötades viis päeva nädalas, 8 tundi päevas. siis pole ju üldse mingit aega. ja ma mõtlengi, et kohe üldse pole.
või olen ma lihtsalt nii kehv ajaplaneerija? sest ma ei planeerigi seda väga.
asi on maitses
tahtsin kirjutada millestki muust, näiteks oma seljast, aga just tuli Selveri köögi reklaam telekast. no et kui palju salateid ja asju neil ikka valikus ja iga päev poes saada on. ning kohe tuli pähe mõte, et mis mõte on suurest valikust, kui sealt süüa kõlbab umbes heal juhul kümnendik. kui sedagi.
samas ma mõtlen, et ilmselt on probleem ikka minu maitses, sest nii paljud ju ostavad sealt midagi. söövad ja kiidavad ja toidavad terveid pidu nendega. neil ju peab klientuur olema. ja kõikidel teistel poekulinaariatel ka.
kuigi tõesti, kas keskmine maitse ongi nii alla käinud?
ahjaa, selga sai ka täna keeratud-venitatud veidi. ehk saab paremaks.
laupäev, koogi ja kinoga
tegelikult olin ma eilse laupäeva pärastlõunaks täitsa tüdinud. ikka need naistetööd, eksole, mis ei jäta mingit püsivat jälge. pood-turg-kokkamine-koristamine-nõudepesu. ja päev libiseb käest ära lihtsalt. vahepeal on vaja ju lapse kallal ka naaksuda, et ta on kirjutuslaua ära koristaks. nii et RM juba küsis mult, et kas ma kuidagi ilma karjumata ei saaks. piinlik.
aga siis sai kook valmis. kohupiimakook mitte-väga-kerkinud pärmitaignal (vedelik oli ilmselt liiga soe, millest ma liiga hilja aru sain). rosinate asemel panin sisse jõhvikaid 🙂
ja peale koogi valmimist võtsin poja näppu ning käisime vaatasime supervarga-filmi. see oli isegi üllatavalt hea. enne näidati seal mingeid reklaame ja siis vaatasin, et on teatud tüpaažid, näoilmed ja ilmselt mingi odav värvimistehnika, mida hullult palju on kasutatud. no et sa näed mingit ilmet ja see on olnud juba x+n multikas, tegelased on peaaegu äravahetamiseni sarnased mingi teise filmi omaga ja lisaks on kogu värvimistöö natuke liiga digitaalne kuidagi. aga vaadatud filmis oli selliseid äratabamisi päris vähe ja laps igatahes enamuse ajast kas itsitas või rõkkas kõrva häälega naerda. lisaks on see tõesti selline film, mis sobib ka pisematele, st mingeid väga koledaid asju seal ei ole.
pärast arutasime RM-ga natuke kosmoselaevade teemal ja õhus edasiliikumise teemadel. kusjuures kui m nüüd mõtlen, siis selle teise, noore päti lennumasina puhul on mul tunne, et sellel oli mingi reaktiiv ainult masina all – ehk kuidas siis sai ta edasi liikuda? aga võib-olla mäletan ma valesti.
muidugi pani see ka kergelt irvitama, et noore päti elamine oli kõik väga moderne, voolujooneline ja – valge! olgu, oranži oli ka, aga nii põhimõtteliselt meenutas see mulle ühte ümberpoppi (mitte-ainult-)it-brändi.
ja kook on tänaseks peaaegu et otsas.
