Aasta: 2010

poja jõudis kenasti oma reisilt tagasi ja minu mured osutusid üleliigseks. ega need suured nüüd temaga ilmselt väga ei arvestanud, aga probleeme ka ei olnud. noh, mingi unemure oli: ‘nad tulid millalgi hilja kajutisse ja panid teleka mängima ja siis veel mängisid midagi, ma ei saanud hästi magada’. igatahes on see oluliselt leebem kui asjad, mida ma kartsin.
muidu oli ta maru rahul. sain aru, et nad käisid ajaloomuuseumis, Vasa muuseumis ja siis kusagil veel, ilmselt see mingi Lindgreni koht, mis Vasa muuseumi lähistel on ja millest mina midagi ei tea. no ja vanalinn ja siis lossihoovis sõdurpoiste demonstratiivmarss ja muu selline. ja ta oli ikka kusagile giidile lähemale trüginud, sest oskas päris palju rääkida, kaugemal poleks kuulnud.
minu mured, et jääb igal pool (just transpordis) piletite ostmisega viimaseks ja siis jookseb teistel sabas, olid lahendatud väga lihtsalt: treener kogus iga lapse käest sissepääsu-transpordirahad ja nad ostsid kõik vajalikud piletid täiskasvanutega ise ära.

laeva toidud talle aga ei maitsenud. et kartul oli enamvähem ja porgandil polnud viga, aga lihapallid olid imelikud ja üldse nägi kõik väga hea ja värske välja, aga ei maitsenud nii hästi midagi ja et isegi suured poisid ütlesid, et magustoidud pole head. ‘kodus on meil palju paremad toidud!’ 🙂 ma ise pole Tallinkiga maru ammu sõitnud ja ega ma tavaliselt seda buffeed polegi omale võtnud, söön kusagil kohvikus (mis tuleb veidi odavam kokkuvõtteks täiskasvanule, lapsele ilmselt mitte). ja seda hädaldas ka, et kui oma limps otsa sai, siis laeva poes ei olnud üldse mingit normaalset limpsi, pidid purgiga koolat ostma (ma takkajärele soovitasin, et võtnud siis Sprite; aga eks siin on natuke see mängus, et koolat ju tahaks vahel, kuid eriti ei saa).

no ja siis see, et lapsel oli minule kingitus 🙂 pisike punane juhtmete organiseerija, ma ei oska hetkel paremat nime mõelda: selline junn, mille ümber annab ühe või mõned juhtmed kerida, et need ripakil ei oleks. sest nagu poeg (väga õigesti) tähendas, on meil hästi palju juhtmeid igal pool. ja punane, sest a) see on minu üks lemmikvärve ja b) näiteks must, mis oleks talle omale meeldinud, ei paistaks välja.
see oli küll nii kohutavalt liigutav, sest omale tõi ta ju ainult, hm, suure paki M&M komme laevalt. et see pisike poepaus, mis neile anti, selle jooksul ta mõtles mulle, et oma emmele kingitus tuua! sest et ‘välismaalt tuuakse ju ikka kingitusi kaasa’.
ja muidugi see ka, et laevast tulles tuli ja kallistas mind täitsa avalikult suurte trennipoiste ees, ise uhkusest ja rõõmust säramas 🙂

oh need emmede mured ja rõõmud..