küsimused liiklusest

mida mõtleb ema, kes üritab lapsega tipptunnil kesklinnas punase tulega üle tee minna? koolieelik, kes adub maailma küll ja küll. või jah, ma muidugi puutusin nendega veidi varem ka kokku, ega nad vist on üsna raamideta inimesed nagunii, selle halvemas mõttes. ei osanud see laps oma vanuse kohta käituda ei siseruumides ega tänaval ning ema ei teinud katsetki kuidagi ohjata. nojah, minu karmi ema loomus lööb jälle välja, pole minu asi võõraid vanemaid-lapsi arvustada. kuigi jälle see, kuidas poiss siis, kui juba roheline oli ja nad üle tee said minna, poole tee peale jooksis ja siis ühele vastassuunast tulijale mingi jõleda karjatusega etta hüppas (võõras inimene, nagu oli näha), oli küll juba natuke rohkem kui peresisene asi.

või et mida mõtlevad need kehvasti liikuvad inimesed, kes üritavad üle tee minemisega kusagilt lõigata. oma aknast näen seda pidevalt, kuidas mõni kepi najal vaevu liikuja tahab ikka otse peatusesse tulla selmet minna mõnikümmend meetrit edasi ja tulla kenasti foori alt üle tee. jaa, ma saan aru, et neil on liikumine raske – aga seda enam! või ongi see alateadlik soov oma liikumine igavaseks lõpetada?
või samasse kategooriasse läheb see, kuidas eile üks tüüp lükkas teist, ratastoolis tüüpi suvalises kohas üle tee. nad eriti ei vaadanud ka, kas autosid tuleb ja muidugi autod pidurdasid. see oli keset mingit teelõiku, ei mingeid ristmikke ega midagi, ka üks nö lõikamise jupp.

ning eriti autoroolis olles häirivad mind need, kes ei oska või taha suunatuld näidata. on siis tegu reastumise või mingi manöövriga. eriti totter on kusagilt kõrvalteelt väljasõitu oodata ja siis selgub, et auto, mille taga passid, keerab sinna, kus sa ootad. aga ei näitagi suunatuld. päris nõme. reastumised ilma tuleta on ka tobedad.

lisaks mõtlesin just ühel õhtul Maakri tänaval, et ikka nii kord kuus kindlasti näen mõnda autot, kes vastassunnas sõidab. kes püüab lõigata midagi, kes ei tunne märke, kes mispärast. ning et autode jaoks on see asi isegi leebem – aga jalakäijana ma ei vaata siin kunagi teisele poole, kui hakkan üle tee minema.

tegelikult on selliseid asju veel, hetkel lihtsalt ei meenu..

***

rss-i lugedes on seal korraga üks väga isiklik postitus. mitte mulle, ei. ühe inimese jutt teisele inimesele. pikk ja põhjalik ja sügav. ma tean neid mõlemaid. seda, kes kirjutab ja seda, kellele kirjutab. ma ei ole ammu mõelnud, mis nende vahel on või ei ole; tahtmatult saan infot, millega mul ei ole midagi teha.
lihtsalt loen ja näen kõrvalt midagi, mida ma ehk ei peaks nägema? aga miks see siis on seal niimoodi avalikult? või teisalt, ma olen muidugi nii kauge inimene kirjutaja jaoks, et see loetu ei puuduta mind ju kuidagi nagunii. isiklikult mitte. kui, siis üldistavas võtmes.

mujal seda sissekannet nagunii enam ei ole olemas. maha võetud.
aga minu lugejas on see sees ja ma näen taas ühte hävinemist ja mul on kahju, nagu alati. sest ma saan taaskordse näite, et fassaadide taga on kordades rohkem, kui me aimame ning need fassaadid võivad mureneda liigagi kergelt.

filmipäev

eksole, ma igatsen väikest videokaamerat ka vahel, millega saab filmi teha. aga tegelikult, onju, tehakse filmile fotosid näiteks. kuigi tänapäeval on see pigem mingi freaky värk. sest igaühel on ju ometi mingisugune digikaamera või pildistav telefon olemas ja kes kurat siis veel filmile pilte teeb? aga Eestis siiski natuke tehakse, on veel müügil filme ja ilmutatakse ka päris mitmel pool.
nii et täna oli mul käes mingi tundmatu kaamera kurat teab mis ajast pärit filmiga ja klõpsisin. natuke kahju ka, et vana film oli ja alasäri miskipärast (ei oleks tohtinud kuidagi olla näitajate järgi) – aga mõni pilt tundub sellegi kiuste vahva.

kivi kivi kõrval

eelmisel veerandil oli lapse ainus hoolsuse ja käitumise mitte-eeskujulik võimlemises. eile on ta meeldiva käitumise ja tunnis kaasatöötamise eest kiituse saanud. võimlemises.

halli vanalinna hall ilm ei olegi nii hall

polegi midagi lisada

tööl olles on lehed ees ja lugemist jagub. näiteks sain ma teada, et igale perele saadetakse postkasti eurokalkulaator. no milleks, ah, milleks??
aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida.

hoopis see artikkel meestest ja naistest jäi praegu silma. ja tahan seda lihtsalt jagada, sest selles on nii palju asju, millega ma olen nõus, millele ma olen mõelnud või ka neid, mida ma pole ise siiani nii palju mõelnud või sõnastada osanud. nii et ma ei kommenteerigi siin suurt midagi, artikkel räägib enda eest.

‘Kas mitu poolusalduslikku vahekorda liituvad üheks usalduslikuks? Kas pole pigem nii, et mitu poolkavaldavat vahekorda liituvad üldiseks kavaldamiseks?’


Volker Meitz- Dimanche

ajavahetusepäevad

eksole, seekordne kellakeeramine peaks tegema seda, et hommikul on lihtsam tõusta? no ei ole, ikka on kõik maru segamini. ja poeg oli ka hommikul unine ja teatas, et ta ei taha nii vara tõusta. ometi oli see nö vana kella järgi tema jaoks täiesti normaalne ärkamisaeg.

nädalavahetus: savimätsimine (tinglikult võib seda ju ee.. voolimiseks nimetada?, teater (NO99 ‘Kes kardab Virginia Woolfi’, mul oli raamatust meeles mingi muu emotsioon, see konkreetne etendus jäi minu jaoks liiga virrvarriks), külaskäik (tibiõhtu, läks lennates), köögi ja vannitoa nurkade küürimine (need kohad, kuhu tavaliselt ei jõua, sest keegi nagunii ei näe), logistika, söögitegu.. ja läinud ta oligi. nimekirja lugedes nagu polekski midagi teinud, ometi kulus aeg tilgatumaks ja väsinud olin ka. noh, nagu ikka, eksole (sest millal ma pole väsinud?).

pisike reisimees

poja jõudis kenasti oma reisilt tagasi ja minu mured osutusid üleliigseks. ega need suured nüüd temaga ilmselt väga ei arvestanud, aga probleeme ka ei olnud. noh, mingi unemure oli: ‘nad tulid millalgi hilja kajutisse ja panid teleka mängima ja siis veel mängisid midagi, ma ei saanud hästi magada’. igatahes on see oluliselt leebem kui asjad, mida ma kartsin.
muidu oli ta maru rahul. sain aru, et nad käisid ajaloomuuseumis, Vasa muuseumis ja siis kusagil veel, ilmselt see mingi Lindgreni koht, mis Vasa muuseumi lähistel on ja millest mina midagi ei tea. no ja vanalinn ja siis lossihoovis sõdurpoiste demonstratiivmarss ja muu selline. ja ta oli ikka kusagile giidile lähemale trüginud, sest oskas päris palju rääkida, kaugemal poleks kuulnud.
minu mured, et jääb igal pool (just transpordis) piletite ostmisega viimaseks ja siis jookseb teistel sabas, olid lahendatud väga lihtsalt: treener kogus iga lapse käest sissepääsu-transpordirahad ja nad ostsid kõik vajalikud piletid täiskasvanutega ise ära.

laeva toidud talle aga ei maitsenud. et kartul oli enamvähem ja porgandil polnud viga, aga lihapallid olid imelikud ja üldse nägi kõik väga hea ja värske välja, aga ei maitsenud nii hästi midagi ja et isegi suured poisid ütlesid, et magustoidud pole head. ‘kodus on meil palju paremad toidud!’ 🙂 ma ise pole Tallinkiga maru ammu sõitnud ja ega ma tavaliselt seda buffeed polegi omale võtnud, söön kusagil kohvikus (mis tuleb veidi odavam kokkuvõtteks täiskasvanule, lapsele ilmselt mitte). ja seda hädaldas ka, et kui oma limps otsa sai, siis laeva poes ei olnud üldse mingit normaalset limpsi, pidid purgiga koolat ostma (ma takkajärele soovitasin, et võtnud siis Sprite; aga eks siin on natuke see mängus, et koolat ju tahaks vahel, kuid eriti ei saa).

no ja siis see, et lapsel oli minule kingitus 🙂 pisike punane juhtmete organiseerija, ma ei oska hetkel paremat nime mõelda: selline junn, mille ümber annab ühe või mõned juhtmed kerida, et need ripakil ei oleks. sest nagu poeg (väga õigesti) tähendas, on meil hästi palju juhtmeid igal pool. ja punane, sest a) see on minu üks lemmikvärve ja b) näiteks must, mis oleks talle omale meeldinud, ei paistaks välja.
see oli küll nii kohutavalt liigutav, sest omale tõi ta ju ainult, hm, suure paki M&M komme laevalt. et see pisike poepaus, mis neile anti, selle jooksul ta mõtles mulle, et oma emmele kingitus tuua! sest et ‘välismaalt tuuakse ju ikka kingitusi kaasa’.
ja muidugi see ka, et laevast tulles tuli ja kallistas mind täitsa avalikult suurte trennipoiste ees, ise uhkusest ja rõõmust säramas 🙂

oh need emmede mured ja rõõmud..

unetus

Magamine pole mu jaoks kunagi probleem olnud, pigm vastupidi – ma võiksin alati magada oluliselt rohkem, kui saab.
Aga nüüd vähkren mitmes tund unetult, kuigi olin õhtul laipväsinud ja kohevarsti algav päev on pikk ja tihe. Magama peaksin.

Aga ei saa. Mõtted segavad.
Üks eilne väga-väga vale liigutus (mille oleks muidugi pidanud jätma tegemata, aga see tuli südamest), mille osa tagajärgi on käes ja osa tiksub ilmselt pikema aja jooksul. Alusetuid süüdistusi, groteskseid etteheiteid. Kaitseasend ja see väsimus-väsimus. Ning teadmine, et see kõik on kõverpeegel ja ma olen valesti teinud täpselt ühe, ei, kaks asja, ning ülejäänu ongi lihtsalt mingi lahmimine. Ja neid asju muuta nagunii ei saa.
Aga magada ka mitte, kuigi need keerlevad mõtted ei muuda ju enam midagi.

Ma tahaksin olla nurgas kükitav liivatera.