kümnes kord seda fotokala traditsioonilist üritust. üle mõne aasta jälle ilusa ilmaga, juubeli puhul ka pehme mööbliga. mitmemilline vaade 🙂
pikemalt hetkel ei jaksa kirjutada.
Minu Maja 2010
Aasta: 2010
teine klass
väikesest lapsest on ootamatult saanud suur laps. täna oli teise klassi esimene päev. õnneks on ta siiani valmis kandma ülikonda ja see sobib talle ka. nii et oli selline ülikonnastatud poiss lillekimbuga. minu üllatuseks teatas ta koju jõudes, et enamikel olid vanemad ka kaasas. ma miskipärast arvasin, et teise klassi enam ei minda vanematega. aga noh, koolitee tal selge, nii et ei olnud probleemi. homme lähen küll, viin kusti- ja võimlemisasjad ära, neid on suur kott.
lõunal käisime kohvikus. no mida ma ikka mingit pisikest kooki meile teen, pealegi ei tee ma ju kohvikukooki ka. seekord oli valik Bonaparte ning proovisime kamba peale (mu ema oli ka) mõned erinevad koogid ära. olid head küll, aga ausalt öelda on mu kõht siiani seda magusat täis.
kultuurilises mõttes heitsin kõrvale kõik kinod jms ning käisime hoopis Jaani kirikus, kus oli pooltetunnine kontsert-mõtisklus ‘Mõeldes kooliminejatele’. lisaks klassikalisele orelile (osad lood olid koos metsasarvega) esines seal ka nt Liisi Koikson. ja see Toomas Pauli mõtiskluse osa oli väga mõistliku pikkusega, isegi laps ei hakanud veel nihelema.
millalgi peab ju lapsele hakkama ka seda osa elust ja kultuurist tutvustama, et tal ikkagi oleks ettekujutus, mida kujutab kirik ja mida seal tehakse ja kuidas käituda.
välja tulles oli muidugi Vabakal jõle möll, mille peale poiss arvas, et see talle ei meeldi.
no ja ca 35 jalale sellist lihtsamat spordijalanõud koolitundide jaoks ei leidnudki lõpuks. on kaks paari selliseid tennise-tossu vahepealseid asju, millega saab linna peal ka käia. eks siis otsustab ära, üks jääb ilmselt õuetunni jaoks. aga kui sisetunnid algavad, siis ma ei teagi.
aga nüüd peab asuma paberdama-kiletama. vaatasin poes kilekaasi ka, aga ei taibanud ju vikuid ära mõõtma, nii et pean jälle üritama selle kleepkilega toime tulla.
kallis sportimine
heh, eile tõusis couchsurfingu Tallinna grupis üles küsimus sportimisvõimaluste kohta Tallinnas, eriti kesklinnas. ning siin elavad välismaalastest vastajad teatasid kõik, et Tallinnas on spordiklubide maksud ikka üle mõistuse kõrged ja kohti on vähe ka, eriti just sellistes kohtades, kuhu kergelt ligi saaks. eestlased olid tagasihoidlikumad. aga eksole, mida me tegema peame, kui meil ei olegi odavamaid valikuid ja peame kuulma, kuidas inimesed, kes elavad riikides, kus sissetulekud on meie omadest korduvalt suuremad, on harjunud käima oluliselt odavamates spordiklubides kui meie omad.
aga meiesugused siin vehivad tööd teha, veri ninast väljas, et siis suur osa oma sissetulekust spordiklubi kuutasu vms alla panna. ning siis imestatakse, et liikmeid on vähe.
mhmh. eks ma näen iseendagi pealt. käin küll jala, aga ikka võtan kenasti juurde – aga no ei ole pigistada naljalt eriti raha sportimiseks. lapsele küll võimaldan muidugi.
sügissuvi
paar ööd olen maganud nii, et magasmistoa aken polegi enam lahti. ning sussid on ka toas jalas.
soe ja pehme nurruv kass on ka taas väga mõnus vastu mu külge. köök on õunu ja muid vilju täis ja mul on mingi külmetus.
ning õhtud on juba hämarad, eile poole kümne ajal oli piisavalt pime, et mereäärsed tuled kenasti näha oleksid.
kirjust suvest tagasi rutiini. sügis on aeg muutusteks.
öövalgus
eile oli kena söögiõhtu kahe sõbrannaga, mille lõpuks läksime kultuuri nautima.
nimelt toimus eile õhtul Kalamaja pargis klaasikunsti näitus ‘Öövalgus’. kontseptsioon oli küll tuua kunst lähemale inimestele, kes näitustel ei käi, aga kuna toimumisaeg oli kell 8-11 õhtul, siis ma pakun, et suurem osa tuli sinna ikka just näituse pärast. seda enam, et nii täis parki pole ma eriti näinudki, nii et vaevalt seal kella 10 ajal sügisel nii palju rahvast tavaliselt on.
aga elamuse saime, mina vähemalt; ning samas naabruses elav sõbranna oli ka rahul, et talle info edastasin. eksole, see info liikuski tont teab kus, minagi sain üsna juhuslikult ühe listi kaudu ja poleks muidu aimugi olnud.
seal oli ka mingi nö kava, kus oli kena skeem, kus kelle ja mis nimega töö asub. aga neid oli olnud ainult 150tk. imekombel leidsime ühe kivi pealt eksemplari – nii et tegime sellega ringi peale ja panime tagasi. keegi sai ehk veel kasutada.
täiesti postiivine lõpp õhtule, enne kui koju tagasi jõudsin ja tõbisena ära vajusin. klaas ja valgus (ma ütleksin, et see oli klaasi- ja valgusinstallatsioon) ja pime park ja meeleolumuusika ja …
une näod
tänasest mäletan mingit veidrat unenägu, täis reetmist. eriti kummaline oli see, mõne puhul ei olnudki see reetmine üllatav, vaid enamvähem etteaimatav, nagu mingi korduv tegevus.
aeg silmi avada?
täiega suve lõpp. mu hingamisteed on täitsa umbes, kuigi olen natuke tegelenud sellega, et ei oleks.
mittemoos
proovisin teha vürtsikat mustika-tsitrusemarmelaadi. vot, ja nagu ühe kirsimoosi retseptiga, läks sellega ka nii, et tulemus on moosi asemel pigem marjad siirupis. keetsin mis ma keetsin, marmelaadi sealt ei saanud.
nii et, ma pean proovima kas oluliselt vähema veega või siis moosisuhkruga.
maitse on aga väga hea, nii et ma ei jäta enne, kui õige konsistentsiga hoidise kätte saan 🙂
küpsesuvi
augusti lõpp on tunda juba ka õhus, mitte vaid köögilaual vedelavate õunte järgi. kuidagi ootamatult tuli – aga see on ilmselt ka seotud pigem minu isikliku rütmiga. sest sellist mõnusat küpsemist ja viljakoristamist oli juba ammu.
nüüd on ka kliima selline, harjumuspärane. nõuab taas harjumist. tundub, et ma pole sellega päris hästi toime tulnud, sest kurgus on selline tunne, mida ei tahaks. aga küll seegi möödub.
nädal koolini. RM läheb teise klassi ja on üldse selline asjapulk.
tomatipuudus, kodutomatipuudus.
