mul on juba paar tundi või natuke kauem see uue sissekande leht lahti ja mul ei ole aega kirjutada. või siis jaksu. ja lõpuks jõudsin ikkagi selleni, et lihtsalt ei kirjutagi pikalt ega ei analüüsi midagi. sest ma pole ei mingi teatriinimene ega luuletaja ega midagi.
et siis käisin nädalavahetusel Rakveres Unenäokohvikus. selline teistmoodi Kareva (kes oli ka ise kohal). või et nagu me oma seltskonnaga arutasime, et teatris pole ju ka mõtet mingit VIIb luulepõimikut teha.
igal juhul oli seal täiesti isepäraseid lähenemisi. kahestumised; balletigtoresk; stsdeenid, mis vanema põlvkonna publikut panid vaatama ümberringi pilgul, et kuhu nad küll sattunud on; muusika, mis võis olla nii lendlev, sisendav kui ka slaaviballaadine. ning teadmatus, kuhu poole nüüd tuleb kogu oma vaatamisega ja vaibal ebamugavalt keeratava tooliga end keerata. sest lugu on vahel, keskel, sees ja ümber. ning mul on tunne, et seda võiks veel mõned korrad vaadata ja ikka avastaks uusi nüansse ja sügavusi.
tuttavad luulekatkendid lõppesid ootamatult ning järgnesid hoopis teised sõnad, kui lugema harjunud olen. ja need dejà-vud. see oli juba, see oli juba! .. aga unes ongi nii ja vahel ma ei ole kindel, kas see oli juba samal ööl või varem või ei olnudki.
ainult et kook oli liiga lääge. vaarikat võiks rohkem olla. või siis võiks kiluleib letis olla 😛