täna veidi enne poja koolist koju jõudmist selgus, et maja välisukse lingid on pihta pandud. lukku oli lõhutud juba mõni aeg tagasi ja koridoriakende käepidemed olid ka kadunud juba mõnda aega. sest no selle lumega ei lähe see uks alati korralikult lukku nagunii. lõhutud lukuga veelgi enam. lapselegi õpetasin selgeks, et kui uks ei avane, tagugu jalaga.
täna poleks sellest ka kasu olnud. sest kui linki ei ole, ei saa ju tõmmata ust. no et väljastpoolt teeb oma magnetiga lukukeele lahti küll, aga tõmmata ei saa. seest ei saanud jälle välja, kuna ei olnud võimalik keelt ju keerata millegagi. või siis et millegagi sai, tangidega. ja midagi ukse vahele, et päris kinni ei kukuks. eriti põnev on muidugi siis, kui see pulk, millest praegu tangidega kinni sai haarata, ka pihta pannakse.
ja nüüd siis on muidugi mure, et millal korteriusteni jõutakse.
aga eks enne jõulu on narkaritel (ja ka teistel) iga kroon hinnas.
ühistuinimestega rääkides tuli jutuks muidugi ka see, et minagi olen midagi võlgu. jah, olen. viimased kuud olen, hambad ristis, maksnud jooksvad kulud kõik ära. ega elamiseks suurt midagi ei jää muidugi siis, aga ma süüdistan selles ikka omaenda kehva majandusvõimet. mitte seda, et tööl pole palk aastaid tõusnud, küll aga on tõusnud kõik hinnad. või siis et projektitöid pole paaril viimasel aastal olnud; kohati mu oma mittetegemiste tõttu, kohati seetõttu, et rahastamisvõimalused on ka kokku tõmmatud. ja erinevalt mõnest, kes raha puudutulekul kargab oma lapse isale kraesse, et elatist on vaja tõsta, ei ole see mul teemaks (no comments, eksole).
ja siis ajab täiesti marru, et kurat, tuleb mingi tüüp (narkar?), lõhub terve selle kuradi luku ja pool ust ära, et saada kätte paar linki, mille eest saab heal juhul kahekümneviieka, aga meil läheb parandamiseks sadu kordi suurem summa. aga tal on pohlad, ta saab oma laksu kätte ja on õnnelik. ning tema ei pea mõtlema, mille eest mina lapsele jõulkingi ostan ja lauale mingid road võlun, kui tema lõhkumisi kinni maksan.