Your Energy Level is Low |
 Although you may have enough energy to survive, you probably wish you had more energy. |
ei midagi üllatavat, läheb täpselt kokku mu enesetundega. ellu suudan jääda, pushimist ei talu, kogu aeg (absoluutselt kogu aeg) olen väsinud.
ainus, millega ma nõus pole, on see, et mul ongi vähe energiat. ma lihtsalt tean, et see ei ole ju nii.
luban kohe alguses ära, et siit tuleb üks nutt ja hala. ning ausalt, ma olen valmis tunnistama, et ma majandan ebapädevalt ja üldse ei kipu omale mingit hullu palgaga (aga ebameeldivat) tööd sebima jms.
aga.
ma ei ole ainus, kellel palk pole aastaid tõusnud. ning meid ümbritsev hinnatõus on enam kui nähtav. võimalik jah, et euro esimesel poolel aastal erilist hinnatõusu ei ole. lisaks hinna tõstmine 10 senti ei torkagi ju väga silma, näiteks. et kui 10 kroonisenti tõsta või isegi terve kroon, siis eestlane neelab ju alla. ja on ju lootust, et inertsist teeb seda euroaja alguses ka. et 25.59 või 26.59 – kroonis polegi väga hull vahe. eks läheb aega, et pärale jõuab, et euros on ikka päris kenake vahe, eriti just meie sissetulekute taustal. aga eks inerts ole suur ja alguses tundub mõnikümmend senti ikka pisikese rahana.
ma ostsin paar kuud tagasi kohvi hinnaga nii 40 krooni poolekilone pakk. nüüd vaatasin, et eriti heal juhul saab umbes 60 krooniga kätte. pool hinda otsas hoobilt. ah, muidugi, korjan ema aiast vaarikavarsi ja piparmünti ja joon neid. küll pikapeale organism ära harjub, et hommikust kohvilaksu ei saa. ma olen veel õnnelik, ma saan tõesti ühe tassi kohviga päevas hakkama. et see pole esmatarbekaup.
tänane uudis on muidugi see, et kütusehind tõusis jälle. ja vot see on muidugi, nagu alati, väga ‘tore’. sest see mõjutab ju absoluutselt kõike muud samuti! ka esmatarbekaupu. muidugi, hinnatundlikkuse taustal ilmselt kõik muud hinnad seetõttu väga kohe ei tõuse, aga pikas perspektiivis tähendab see nt seda, et osa väiksemaid ärisid-ettevõtmisi, mis imekombel veel hingitsevad, peavad oma uksed sulgema ja alles jäävad taas mingid kõige suuremad. noh, mis siis ka kasutavad oma suhteliselt monopoolset seisundit ja teevad hindadega 1:0, varem või hiljem. sellisest olukorrast rääkides nutan ma siiani, aastaid juba, taga Minski poodi. sest mingi nõme väikeselver ehitati liiga lähedale. ja ühel on kett taga ehk kannatab välja mõne aja vähem kliente, teisel aga pole nö tagataskut. ma tean ka, et see ei ole kõige kohasem võrdlus antud olukorra juures, aga väga lihtne ja lähedane.
ehk lühidalt – ma olen hetkel ikka päris rahul, et mul autot ei ole. muidugi, kui on, ei pea ka sõitma; kuid elu on näidanud (ka teiste pealt), et kui on see auto, siis sõidad ka juhtudel, kui tegelikult poleks väga vaja.
no ja kõik muu. paar talve tagasi ei ületanud kommunaalide arve kahte tuhandet. nüüd kisub kolme ligi. kui varem oli see mingi protsent mu palgast, siis nüüd on see märksa suurem protsent. söök on kallinenud, läheb suurem protsent. ja söögi arvelt ei saa ma kokku hoida ka – ise võiks ju veel, aga mul on kasvav laps ometi! nii et kombineerime-kombineerime- laps tahab teatrisse ja kinno ka. ja raamatuid. ja oh ime, riideid! lasteriideid, muide, ei saa nii odavalt, kui täiskasvanutele. ja sekondhändidest ei leia sellises suuruses poisile ka kuigi palju. ma peangi hakkama nüüd kammima, ehk siiski saan järgmise talve õueriiete varud kätte. sest kui palju käia, siis leiab ikka üht-teist. ja muu osas aitab välja netikaubandus. pole midagi teha, aga välismaalt tellida on tihti siegi koos postikuluga mõistlikum kui siit osta. jah, ma uuristan sellega kodumaist majandust – aga kusagil tekib valik, et kas ma olen eetiline või tahan ellu jääda lihtsalt. sel juhul võidab viimane.
lapsel on koolis küll täpselt selline seis, et kui ka 25 krooni mingi teatri jaoks küsitakse, siis käib see ette ja taha vabanduste saatel, et jälle raha küsitakse. võrreldes paljude muude koolidega on meil summad ikka imeväikesed.
igatahes, iga asja eest maksan mõni kuni mõnikümmend protsenti rohkem, kui enne. kokku liites ei anna see mu palga 100% kätte enam ammu. ning kuna ma pole ainus selline (pakun, et selliseid inimesi on eestis rohkem kui neid teisi), siis pole ka lisatööotsi eriti võtta.
nii et nagu öeldakse, elamiseks vähe, suremiseks palju.
ning selle juures on jumala ükskõik, on selleks kroonid või eurod.
suur osa kuuske ongi ehitud isetehtud asjadega. laps tegi paberist ingleid, kette ja spiraale. mina tegin siis tähekesi.
mõnusaid pühi kõigile. kaardil klõpsates saab suuremat näha.
ma võin ju mõelda, et jõulud ei ole mitte midagi erilist ja ma ei tee eriti midagi, aga paitab, et elu nii ei arva.
mul ei ole hetkel mitteüht iseküpsetatud piparkooki kodus, küll aga on külmikus jõulukeeks ja mingi hulk kohupiimaküpsiseid sai ka tehtud. tähendab, esimene laar neid on otsas. nüüd tegin mingi kohutava hulga taigent, siis ehk jagub küpsiseid ka ikka lõpuks. ainult et mul ei ole kuigi täpset ettekujutust, millal neid teha.
samamoodi on mul olemas punane kapsas ja pastinaak ja muidugi kartulid, aga mis nendega teha ja mis liha sinna kõrvale võtta, pole ka aimugi. ideejuppi ka mitte, kõige hullem.
muidugi oli mul kena plaan täna hommikul neid küpsiseid teha. aga siis eile leidis poja, et ma võiksin ikka nende jõuluaktusele tulla vaatama, kuidas nad tantsivad. nimelt õppisid nad muusikatundides rumbat ja esinesid sellega. peamiselt tean ma seda läbi hommikute, kui RM ohkas, et täna on muusikatund ja ta peab jälle tüdrukutega tantsima. aga teisalt paistab, et see ikka oli natuke oluline ka, sest kohale mind häbelikult paluti.
aga kui siis tantsitud oli ja ma ütlesin, et väga kenasti läks, siis oli see ‘aitäh’ tegelikult päris uhke, mis vastu tuli 🙂
no ja kui ta siin paar päeva tagasi rääkis, et ühe eesti keele asemel tulid suured lapsed ja panid neid talvepilte joonistama, siis selgus, et see oli osa koolis toimunud Talvefestivali joonistusvõistlusest ning oh üllatust, kui poeg sai II klasside arvestuses esimese koha! ise ta ju kogu aeg räägib, et talle ei meeldi joonistada ja minu meelest pole ta ka mingi joonistamisgeenius. aga midagi ta töödes ikka peab olema sellist, mis meeldib teistele – kunst on tal ju ka puhas viis. ma ee.. kunagi.. näitan seda pilti siin ka.
ning siis selgus veel, et ta on oma klassis sel veerandil ainus puhasviieline poiss. tegelikult oli ühe nelja oht ka, aga mingi imekombel pandi koondhindeks ikkagi viis.
et tasus ikka kooli minna küll.
ja siis küpsetasime mõned plaaditäied ja siis ma tulin tööle ja siis on tööjõulukas ja hommikul jälle tööle. ja siis ma saan verd ja lubasin emale vorstima appi minna ja no ja siis ongi juba jõululaupäev.
hm.
piparkoogitaigent peaks ostma ikkagi.
ja üleüldse on mul jälle tunne, nagu ma hakkaksin haigeks jääma. see fakt iseenesest on juba haige!
mul on juba paar tundi või natuke kauem see uue sissekande leht lahti ja mul ei ole aega kirjutada. või siis jaksu. ja lõpuks jõudsin ikkagi selleni, et lihtsalt ei kirjutagi pikalt ega ei analüüsi midagi. sest ma pole ei mingi teatriinimene ega luuletaja ega midagi.
et siis käisin nädalavahetusel Rakveres Unenäokohvikus. selline teistmoodi Kareva (kes oli ka ise kohal). või et nagu me oma seltskonnaga arutasime, et teatris pole ju ka mõtet mingit VIIb luulepõimikut teha.
igal juhul oli seal täiesti isepäraseid lähenemisi. kahestumised; balletigtoresk; stsdeenid, mis vanema põlvkonna publikut panid vaatama ümberringi pilgul, et kuhu nad küll sattunud on; muusika, mis võis olla nii lendlev, sisendav kui ka slaaviballaadine. ning teadmatus, kuhu poole nüüd tuleb kogu oma vaatamisega ja vaibal ebamugavalt keeratava tooliga end keerata. sest lugu on vahel, keskel, sees ja ümber. ning mul on tunne, et seda võiks veel mõned korrad vaadata ja ikka avastaks uusi nüansse ja sügavusi.
tuttavad luulekatkendid lõppesid ootamatult ning järgnesid hoopis teised sõnad, kui lugema harjunud olen. ja need dejà-vud. see oli juba, see oli juba! .. aga unes ongi nii ja vahel ma ei ole kindel, kas see oli juba samal ööl või varem või ei olnudki.
ainult et kook oli liiga lääge. vaarikat võiks rohkem olla. või siis võiks kiluleib letis olla 😛
täiesti planeerimatult tuli selline retrovärk välja. meenutab pigem kujundusi minu algklasside ajast. aga läheb hoopis poja õpetajale.
eile õhtul oli väike kaardivabrik siin. rohkem praegu sellest ei näita, sest mõnele peab ikka väike üllatusmoment ka jääma 🙂
täna veidi enne poja koolist koju jõudmist selgus, et maja välisukse lingid on pihta pandud. lukku oli lõhutud juba mõni aeg tagasi ja koridoriakende käepidemed olid ka kadunud juba mõnda aega. sest no selle lumega ei lähe see uks alati korralikult lukku nagunii. lõhutud lukuga veelgi enam. lapselegi õpetasin selgeks, et kui uks ei avane, tagugu jalaga.
täna poleks sellest ka kasu olnud. sest kui linki ei ole, ei saa ju tõmmata ust. no et väljastpoolt teeb oma magnetiga lukukeele lahti küll, aga tõmmata ei saa. seest ei saanud jälle välja, kuna ei olnud võimalik keelt ju keerata millegagi. või siis et millegagi sai, tangidega. ja midagi ukse vahele, et päris kinni ei kukuks. eriti põnev on muidugi siis, kui see pulk, millest praegu tangidega kinni sai haarata, ka pihta pannakse.
ja nüüd siis on muidugi mure, et millal korteriusteni jõutakse.
aga eks enne jõulu on narkaritel (ja ka teistel) iga kroon hinnas.
ühistuinimestega rääkides tuli jutuks muidugi ka see, et minagi olen midagi võlgu. jah, olen. viimased kuud olen, hambad ristis, maksnud jooksvad kulud kõik ära. ega elamiseks suurt midagi ei jää muidugi siis, aga ma süüdistan selles ikka omaenda kehva majandusvõimet. mitte seda, et tööl pole palk aastaid tõusnud, küll aga on tõusnud kõik hinnad. või siis et projektitöid pole paaril viimasel aastal olnud; kohati mu oma mittetegemiste tõttu, kohati seetõttu, et rahastamisvõimalused on ka kokku tõmmatud. ja erinevalt mõnest, kes raha puudutulekul kargab oma lapse isale kraesse, et elatist on vaja tõsta, ei ole see mul teemaks (no comments, eksole).
ja siis ajab täiesti marru, et kurat, tuleb mingi tüüp (narkar?), lõhub terve selle kuradi luku ja pool ust ära, et saada kätte paar linki, mille eest saab heal juhul kahekümneviieka, aga meil läheb parandamiseks sadu kordi suurem summa. aga tal on pohlad, ta saab oma laksu kätte ja on õnnelik. ning tema ei pea mõtlema, mille eest mina lapsele jõulkingi ostan ja lauale mingid road võlun, kui tema lõhkumisi kinni maksan.
keegi täna just ütles, et segane, kes siis talvel moosi keedab. no mis talv, sügis on ju, vaadake kalendrisse!
igal juhul midagi üle 7 liitri vürtsikat mustika-tsitrusemoosi valmis, tellimustööna. seekord tuli küll natuke liiga vürtsikas, need tšillihelbed olid ootamatult tugeva maitsega. aga, siis kulubki seda miis natuke vähem, kui väiksemaid koguseid kasutada. muidu sai ikka jube kiirelt otsa. juustu või saiaga on ikka hea (proovisin järgi).