eiei, mitte see ajakiri või -leht. tavaline kesknädal. kuigi – tegelikult on nädala keskmine päev neljapäev.
tööpäev lõpuni istuda.
mõtted sallivusest ja inimeste mitmekesisusest, sellise artikli taustal ja hiljutist kampaaniat meenutades. ei saa tulla elama teise kultuuriruumi edasi samamoodi, nagu kodumaal – saades samas sotsiaalabi-toetusi, nagu mõnes rikkamas riigis, kuhu tuldigi ju. võimalikud on kompromissid. kas peab seepärast asjasse otseselt mittepuutuvaid inimesi vallandama? mis signaali see veel annab nö keskmisele eurooplasele? või kes on tänapäevane keskmine lääne-eurooplane? polegi ehk enam tavapärane eurooplane, nagu aastasadu?
imestus selle üle, kui palju autode tootjafirmad ikka kütusekuluga petavad – tipp oli ligi 50%, esikümnes on esindatud kaks Audit, BMW ja Mersu, ka on nö ökonoomsete autode puhul pettus keskmiselt suurem. väiksemate ‘petturite’ hulka mahub mitu VW-d ning näiteks ka Land Roverit. no et mis mõtet on üldse mingit kütusekulu dokumentides pakkuda, kui reaalset see mõõdetakse stendil ja lisaks muudele ‘laboritingimustele’ pole ka järske kiirendusi-pidurdusi. kõik vist on kogenud, et ei õnnestu sõita autodokumentides lubatud kütusekuluga.
ja siis see teema ka, mida olen ammu mõelnud: miks enamikes töökuulutustes ei anta aimu ka ligikaudsest palgast? ometi on (kõigi tööandjate ilmselt imestuseks) palk just peamine motivaator. võib ju jahuda toredast kollektiivist jms, aga see ei pane inimest tööle. ma saan muidugi aru, et eks palk sõltub veidi ka töötajast, seda eriti kõrgemal tasemel – aga kui ma uurin ligikaudset suurusjärku ja sedagi ei osata öelda, siis on küll veider. või siis otsitakse tõesti seda, kes ise kõige pisema numbri pakub? tahaks loota, et nii see siiski ei ole.
unekas. talveunekas.
töö juures sahtlis ei ole tükkigi šokolaadi.