jälle üks selline üsna tavaline naise päev, täis naistetöid, mis ei jäta mingeid jälgi, et neid kunagi üldse tehtud oleks. viis minutit peale põranda ülepesemist on ikka keset põrandat üks tolmurullike ja kolm karva; nõusid võib jäädagi pesema, ma ei loe, mitu korda päevas ma seda teen; söök laual on nii elementaarne, et keegi ei mõtle õieti, kust see tuleb. või kust see kappi tuleb.
lõunal unustasin tee kõrvale paratsetamooli võtmata.
tegelikult, mis ma ikka virisen.
eile tegin kooki ja mõtlesin, et pole sinna kõrvale ei jäätist, vaniljekastet ega isegi mitte vahukoort. aga kui poja trennist koju jõudis ja koogi heaks hindas ning ma ütlesin, et kahju, et midagi neist sinna kõrvale pole, tegi ta suured silmad ja küsis, et miks ma talle ei öelnud, et poest peab läbi minema, kui ta trennist koju sõites mulle helistas.
ja käiski siis eraldi poes ära ja tõi mune.
jah, ja kui ta oli koogile pilgu peale heitnud, tuli mu juurde, kaval nägu peas ja küsis: kes tegi selle lapiku suure muffini?
minu armas tänane nimepäevaline 🙂
vaniljekastme kõrvalsaadus on beseeküpsised.
eile otsisin oma tillukesest köögist tordipritsi, no et peab olema. lõpuks ladusin küpsised ikka teelusikaga plaadile. täna oli üks esimesi asju, mida ma hommikul nägin, tordiprits 😛
ma lapsele ütlesin ka, kui need beseed ahjust välja said, et on ühed käkid, selles mõttes, et vormi pole. laps proovis järgi ja ütles, et neid ei tohi käkkideks nimetada. ja siis riidles minuga, et miks mina oma kraanikaussi pandud taldikule vett pole peale lasknud.
seljavalu ja nohu. aga vähemalt algas meil kütteperiood.
