ma kohe ei tea

täna on selline vasaku-jala päev. otseselt pole ju mingit jama, aga selline tunne on, et hästi ka pole.
trammile jõudes vaatasin, et jõuab laps trenni ja mina tööle, mispeale läks tramm baltas katki. aga meil oli just teisele poole toompeadvaja. ning baltast ükski muu asi ei liigu ju üle kesklinna kui tramm. nii et vihma käes vutt-vutt piki toompuiesteed. 40 buss läks paldiski maantee algusest veidi enne meid ära, nii et veel paarsada meetrit ja trollipeatus. vihm-vihm-vihm.
muidugi hilinesime mõlemad.

kolimine tööl on toonud mind tagasi ruumidesse, kus kunagi oleme olnud – ja millega on mõningad omapärased mälestused. võiks öelda, et see oli üks mu elu kummalisemaid sügiseid-talvi.. aga õnneks piisavalt ammu. jah, ma olen siin töötanud juba teistkümnetes aastates :O
avastasin, et mu laud on seljaga akna poole ja enne pirinat nihutasin seda natuke. aga nii nagu praegu, pole ka hea. nii et mingeid mööbledamisi tuleb veel seega. ja ilmselt hakkan ma selle tulemusena istuma peaaegu seal, kus juba varemgi mu laud siin ruumis olnud on.
ruum ise pole ka päris sama, mingi sein on vahelt ära võetud ja asi on nüüd avaram.
aga jälle sügis jälle siin. ometi on kõik hoopis teistmoodi ja varsti ma enam ei mõtle sellele, mis siin kunagi oli. aga see ei tee midagi olematuks ega peleta seda sügist mu seest.

kui ma koju lähen, sajab jälle nagunii.

***

täna ei tohi ikka Tennessee Williamsit lugeda, taustaks Guano Apes-i ‘Rain’. täna on midagi kergemat ja lihtsamat vaja. sest et on. aga ometi eepoolmainitut ma just teengi.
lisaks on veel näiteks külm. kuigi kogu loogika kohaselt ei tohiks olla. ometi on. isegi soe jook ei mõika.

asjadega täidetud tühjus täitub peatselt, kui laps koju jõuab.