eile sai liikuma hakatud hiljem, oluliselt hiljem, kui oleksin tahtnud. nii sai esmakordselt ilma vahpeatusteta Riia külje alla sõidetud. olemine oli muidugi üsna kapsas; oleks see sõit hommikul olnud, poleks ehk hullugi.
täna pidin varakult olema seminaril, nii et äratus oli ka vara. ma ei saa aru, mis oli lapse häda, jäime ju koos magama ja oleks mul võimalus olnud, ma oleksin mõnuga edasi põõnanud. aga tema ei teinud seda. aru ma ei saa, tõesti.
tund hiljem Riia suunas loksudes tabas mind ehmatus, kui selgus, et ma olen vales reas ja minu soovirud parempöörde asemel olen sooritamas vasakpööret. sest see tuli just põles ja parempöördereas kõik seisid. ja ei ühtki liiklusmärki eelnevalt nende ridade kohta.
peale esimest ehmatust viskasin pilgu kaardile ja ei keeranudki otsa ümber. ilmselt see oligi tegelikult kõige lihtsam tee sinna, kuhu mul vaja oli 😛
aga ikkagi oleks selle mittetöötava gps-iga veidi lihtsam ja muretum olnud. sest jah, ma valdan siin peamisi suundi ja tänavaid, aga absoluutselt mitte nüansse.
samas, nagu liikluses ja elus üldse, jõuan ma lõpuks ikka pärale. lihtsalt mööda seda teed, kuhu ma juhtun.