eksole, vahel on elu võrreldud sibulaga: et võtad ja koorid muudkui kihte maha, nagu sibulal.
mina aga näen seda hoopis teistpidi: ma kasvatan omale kihte nagu sibulal.
sest eksole, ma katan pidevalt vanu mälestusi ja kogemusi uutega. tekitan uusi peale. eriti neile, mis on kurvad või kuidagi halvad. neile, mis vahel võivad haiget teha. käin teadlikult nendes kohtades, kus on mingid sellised mälestused; käin seal teistmoodi, sisendades endale eelnevalt positiivsust. et katta need eelmised mälestused uute, puhaste, paksude kihtidega.
ma tean küll seda tunnet, kui kusasgile on raske minna, sest seal on mingid kummalised ja teistsugused mälestused. et ma olen käinud seal kellegi olulisega, keda enam pole mu elus. see minek sinna on raske, sest algul näedki ju ainult seda, mida see eelmine kord.
aga see muutub, iga korraga see muutub.
sibula kombel kasvavad uued kihid ja katavad südamikku.
ainult et, nagu teada, sibula lõikamine ajab nutma.
