heh, eile tõusis couchsurfingu Tallinna grupis üles küsimus sportimisvõimaluste kohta Tallinnas, eriti kesklinnas. ning siin elavad välismaalastest vastajad teatasid kõik, et Tallinnas on spordiklubide maksud ikka üle mõistuse kõrged ja kohti on vähe ka, eriti just sellistes kohtades, kuhu kergelt ligi saaks. eestlased olid tagasihoidlikumad. aga eksole, mida me tegema peame, kui meil ei olegi odavamaid valikuid ja peame kuulma, kuidas inimesed, kes elavad riikides, kus sissetulekud on meie omadest korduvalt suuremad, on harjunud käima oluliselt odavamates spordiklubides kui meie omad.
aga meiesugused siin vehivad tööd teha, veri ninast väljas, et siis suur osa oma sissetulekust spordiklubi kuutasu vms alla panna. ning siis imestatakse, et liikmeid on vähe.
mhmh. eks ma näen iseendagi pealt. käin küll jala, aga ikka võtan kenasti juurde – aga no ei ole pigistada naljalt eriti raha sportimiseks. lapsele küll võimaldan muidugi.
Kuu: august 2010
sügissuvi
paar ööd olen maganud nii, et magasmistoa aken polegi enam lahti. ning sussid on ka toas jalas.
soe ja pehme nurruv kass on ka taas väga mõnus vastu mu külge. köök on õunu ja muid vilju täis ja mul on mingi külmetus.
ning õhtud on juba hämarad, eile poole kümne ajal oli piisavalt pime, et mereäärsed tuled kenasti näha oleksid.
kirjust suvest tagasi rutiini. sügis on aeg muutusteks.
öövalgus
eile oli kena söögiõhtu kahe sõbrannaga, mille lõpuks läksime kultuuri nautima.
nimelt toimus eile õhtul Kalamaja pargis klaasikunsti näitus ‘Öövalgus’. kontseptsioon oli küll tuua kunst lähemale inimestele, kes näitustel ei käi, aga kuna toimumisaeg oli kell 8-11 õhtul, siis ma pakun, et suurem osa tuli sinna ikka just näituse pärast. seda enam, et nii täis parki pole ma eriti näinudki, nii et vaevalt seal kella 10 ajal sügisel nii palju rahvast tavaliselt on.
aga elamuse saime, mina vähemalt; ning samas naabruses elav sõbranna oli ka rahul, et talle info edastasin. eksole, see info liikuski tont teab kus, minagi sain üsna juhuslikult ühe listi kaudu ja poleks muidu aimugi olnud.
seal oli ka mingi nö kava, kus oli kena skeem, kus kelle ja mis nimega töö asub. aga neid oli olnud ainult 150tk. imekombel leidsime ühe kivi pealt eksemplari – nii et tegime sellega ringi peale ja panime tagasi. keegi sai ehk veel kasutada.
täiesti postiivine lõpp õhtule, enne kui koju tagasi jõudsin ja tõbisena ära vajusin. klaas ja valgus (ma ütleksin, et see oli klaasi- ja valgusinstallatsioon) ja pime park ja meeleolumuusika ja …
une näod
tänasest mäletan mingit veidrat unenägu, täis reetmist. eriti kummaline oli see, mõne puhul ei olnudki see reetmine üllatav, vaid enamvähem etteaimatav, nagu mingi korduv tegevus.
aeg silmi avada?
täiega suve lõpp. mu hingamisteed on täitsa umbes, kuigi olen natuke tegelenud sellega, et ei oleks.
mittemoos
proovisin teha vürtsikat mustika-tsitrusemarmelaadi. vot, ja nagu ühe kirsimoosi retseptiga, läks sellega ka nii, et tulemus on moosi asemel pigem marjad siirupis. keetsin mis ma keetsin, marmelaadi sealt ei saanud.
nii et, ma pean proovima kas oluliselt vähema veega või siis moosisuhkruga.
maitse on aga väga hea, nii et ma ei jäta enne, kui õige konsistentsiga hoidise kätte saan 🙂
küpsesuvi
augusti lõpp on tunda juba ka õhus, mitte vaid köögilaual vedelavate õunte järgi. kuidagi ootamatult tuli – aga see on ilmselt ka seotud pigem minu isikliku rütmiga. sest sellist mõnusat küpsemist ja viljakoristamist oli juba ammu.
nüüd on ka kliima selline, harjumuspärane. nõuab taas harjumist. tundub, et ma pole sellega päris hästi toime tulnud, sest kurgus on selline tunne, mida ei tahaks. aga küll seegi möödub.
nädal koolini. RM läheb teise klassi ja on üldse selline asjapulk.
tomatipuudus, kodutomatipuudus.
kodutee
mulle meeldib autoga sõita ja ka pikad maad pole üldiselt problemaatilised.
aga eile juhtus asjaolude kokkusattumisel see, et ma olin päev otsa väga väsinud ja unine. ringi liikudes tõmbas natuke erksamaks, aga pool tundi autoga sõita oli juba päris karm. mul oli vaja sõita tunde.
Läti poolel oleks tahtnud mõned tuulutamis-sirutamispeatused teha, aga laps jäi pea kohe tukkuma ja nii jäid need ära. Eesti poolel said mõned tehtud.
kusagil Pärnust siinpool oli tee ääres silt, et müüakse tomateid ja mõnesaja meetri pärast oligi lauake. sõitsin mööda ja umbes viie kilomeetri pärast jõudis pärale, et oleks võinud ju ometi osta kodutomateid. aga jah, eksole, tagasi enam ka ei läinud.
ja koju me kenasti lõpuks jõudsime ka.
kuigi ausalt, väsimus on siiani sees, kummalisel kombel.
Art Noveau, Riia
ma ei hakka siin ümber kirjutama, et Riia on tuntud oma art noveau ehk juugendstiilis kesklinnaosa poolest. seal ühes kandis on üle maja kaitse all või mälestised või miskit. osa on korras ja osa mitte.
see on üks neid stiile, millest ma suurt ei tea ja millele väga ei mõtle, aga kui seda näha, siis naudin küll.
ja nii visuaalselt, ma ei ole sellele küll mõelnud varem, on nt Riia ja Brüsseli juugendid erinevad. eks igal autoril ole oma käekiri, natuke mõjutab ilmselt ka muu kultuurilis-ajalooline taust. aga nagu öeldud, ei tea ma sellest suurt midagi 🙂
