kui ma ikka ca tunni jooksul peale ärkamist kohvi ei joo, mõjub see kuidagi halvasti. näiteks nii, et ma olen terve päeva kuidagi ebategus ja uimane. selline vasaku-jala-päeva tunne.
kuigi täna on ikka tehtud ka.
natuke.
reisilt saadud rahusse-rahulollu on tekinud mõned mõrad. aga ega ühegi asja eest ei põgenegi päriselt.
ma peaksin natuke midagi tegema, et oma soove ja tegelikkust veidi rohkem ühendada. või soovime vähem. nii lihtne see ongi 🙂
Kuu: juuli 2010
poolvihmapäev
ma ei tea, inimesed ütlevad, et täna on vihmapäev – aga ometi oli ju piisavalt ka vihmatut aega. lausa tunde. lausa pool päeva. osa sellest hommikul ja osa pärastlõunal.
igatahes, peale esimest vihmasabinat suundusime taas merepäevadele, sest lapsele tundus, et ta ei saanud eile kõike tehtud. st, Lennusadamast siis jutt, Admiraliteedi äärde ei viitsind. kalaturg jäi ka ära, sest siis oleks pidanud kohe koju tagasi väntama.
kohapeal aga selgus, et teha oli veidi vähem kui eile, nii et tegelikult olime seal ‘ainult’ kaks tundi. tänane pluss oli suhteliselt rohkem pilves ilm – et kuum oli ikkagi, aga ei kõrvetanud lausa. loodetavasti ei saanud ma eilsele joodikupäevitusele väga juurde.
palavusega oli hea mõte minne Paljassaarde ujuma. Pikakari, nagu selle been nimetus nüüd on. no lihtsalt Stromka on selline tavaline mõttetu rand, kus lähed ja lähed ja lähed ja sügavaks ei lähe. ja lihtsalt vaheldust tahaks.
tegelikult arvasin, et poja läheb ujuma, aga ta sebis mind ka ligi. emade raske saatus…
kahe peale oli meil küll ainult üks rätik, aga saime hakkama.
grillida oleks ka tahtnud, aga säästukas ei pakkunud selleks õigeid vahendeid. njah.
mul on teist suve hull grillipuudus. ma saan aru, et kellel on mingi õu ja tuttavad pidevalt tulevad grillima, neil on suht kopp, aga mul on vastupidi. ma ei saa parata, aga lõkke kohal tehtud liha maitseb teistmoodi (kui on õigesti tehtud, mitte kõrvetatud, muidugi), kui ahjus tehtud.
ja aedviljad, mida saab ka grillida. ja üldse. mis ma teha saan siis, et mulle meeldib ja maitseb? ning et ahi ei anna iial seda õiget mekki.
kusjuures kodus on mingi uus been lauagrill..
koju sõites, taas läbi säästuka, hakkasid tulema esimesed piisad. mu esmane mõte oli, et jääks puu alla seisma, kaua siis ikka tuleb, aga noh, õnneks nii ei läinud.
sest ikka tuli.
mingi hetk oli meil akna all tänava asemel jõgi. see oli ikka ligi tund hiljem ja kogu selle aja oli sadanud.
rammestus.
lennusadam – vanasadam – lennusadam
eilne merepäevade külastus tipnes mingi hullema joodikupäevitusega. muidugi unustan ma alati päikesekaitsekreemi olemasolu oma kapil ära. huvitaval kombel pole laps pooltki nii punane kui mina.
Lennusadama ja Vanasadama vahel käisid erinevad laevad tihemini, kui keskmine Tallinna liinibuss. ainult graafikuvabalt. Lennukasse tagasi jõudsime viimase laevaga, mis enne puksiiride ja piirivalve päästesalga etendust randus. noh, merelt oleks ka näinud muidugi.
ja nagu ikka, oli mu seebika kaart üsna täis.
aga kas nüüd tuleb äikest või ei, sest laps tahtis midagi seal veel proovida, mis eile tegemata jäi? hetkel ei hakka väntama.
ahjaa, miks tehakse igasugused jalgratta käivate vidinate kinnitused sellised plastikust, mis väiksemagi kukkumise peale võivad katki minna?
hooajakaubandus ei sobi ketipoodi??
näed siis, lugesin sellist toredat seisukohta Õhtulehest, millele kirjutaksin kahe käega alla.
ahjaa, et ei saa ju, et valik peab kogu aeg sees olema ja aastaringselt sama? kuulge, kauplused, see on jama ju!
miks siis on suvel lettides (nii lahtistes kui pakendatud) saadaval suur hulk erinevaid grilltooteid, mida talvel ei ole? või miks on praegu leida heal juhul ühte sorti verivorste, aga talvel on teine valik?
ah et selline nõudlus on? aga kodumaise normaalhinnaga aedviljanõudlus hooajal? seda siis ei ole või? kusjuures ma väärtustan väga neid poode, mis kodumaist hooajakaupa müüvad. mitte et neid väga oleks: aga Stockmannis kohtab sellist asja, ja ka oma väike kodupood müüb värsket soolakurki just nüüd – ning mul ei tule ometi pähe jalgu trampides seda neilt nt veebruaris nõuda.
kusjuures olen kogenud küll ja küll (suurtes ketipoodides, et pole sugugi kõik tooted kogu aeg saadaval ja nii mõnigi konkreetne toode on vahel otsas. mis ime selle kodumaise aedviljaga siis on, et see ei tohi vahepeal otsa saada.
aga seni astun rõõmsalt turule või väikesesse poekesse ja ostan sealt kodumaist (ja mittekodumaist) hooajakaupa.
jahtumist oodates
mul on peavalu.
ilmselt on see selle pideva kuumuse mõju. ma joon palju, nii et vedelikupuudust pole – aga ma pole vist üle nädala saanud normaalselt magada, sest nii palav on kogu aeg. pool ööd vähkren mõttetult ja ülejäänud osa tukun siis kuidagi.
ja ilmselt hakkab see ajudele.
aga täna on tuult ja praegu on õues juba selline talutavam temperatuur, nagu paistab. sest põhjamaalased taluvadki kuni umbes 27-kraadist kuumust. ja vähemalt minu puhul paistab see vägagi tõele vastavat.
loodan, et kodu on ka kenasti tuuldnud ja seal olla kannatab.
kodune jääkohvi tegemine tuleb mul juba päris hästi välja, usun, et teen mõnele kohvikule silmad ette sellega.
ja jõhvikalimonaadiga on ka asi ühel pool.
p.s. mulle meeldib suvi ja meeldib, et on soe – aga mitte nii pikalt nii soe 🙂
kuum
lõunapoolne korter on hästi tore, kuni päike päevd läbi 20+ välistemperatuuri juures ei sära. hetkel on see elamine veidike kurnav, pehmelt öeldes 🙂
aga seda aega on muidugi nii vähe ja meie hallil aastaajal – mida on rõhuv osa – on tuppa paistev päike mõnus.
hetkel aga ootan tööpäeva, et natuke varjus püsida.
lõuna jääkohvi ja raamatuga
resümeed lugedes pole see raamat siiski minust, kuigi kaanepildi, pealkirja ja paljude poolt minust loodud kuvandi alusel võiks ju olla 🙂
tööpäeva rõõmud
mina olen täna see, kes on täiega rahul, et pikk tööpäev ees.
sest siin on jahe!
mitte nagu nt kodus, kus iga liigutus ajab isegi minusuguse higistama.
kohvimasin küll ei tööta, taas; ja kaubamaja cesari salatis ei ole mitte rooma salat, vaid hiigelsuured tükid hiinakapsast, aga see on tühiasi. eks peab mingi hetk kohvi tooma lihsalt.
jõhvikalimonaad
see kuumus ajab jooma ning kui enam vett ei jaksa juua, on mõnus võtta midagi hapukat. näiteks jõhvikalimonaadi!
0,25l jõhvikapüreed
0,1-0,3l suhkrusiirupit (vastavalt maitsele, kui magusat jooki soovid)
0,1l laimi- või sidrunimahla
0,75l vett, soovi korral karboniseeritud
kalla kõik ained kokku, sega, aseta kannu või pudelisse ning külmikusse. joomisel võib lisada jääkuubikuid, jõhvikaid, laimi- või sidruniviile.
jõhvikapüree on pärit Marjasoost, aga ma usun, et korralik naturaalne jõhvikamahl (nt Taarapõllu oma) sobib ka hästi. Aura jõhvikajoogiga ma ei prooviks selle retsepti järgi, seal on juba vett ja magusainet sees.
suhkrusiirupi keetmiseks mõõda välja võrdne maht vett ja suhkrut (nt pool liitrit kumbagi), aja vesi keema ja kalla suhkur sisse ning sega pidevalt, kuni suhkur on kõik lahustunud. keema ei tohi siirup enam minna, kui suhkur sees on. ülejäänud siirup kalla purki ja aseta külmikusse, saad kasutada edaspidi ka jääteede-kohvide tegemisel. et siirup oleks maitsekam, asenasin ma osa valget suhkrut molassesega (ca 2spl).
kuna ma ise olen laimimahla sõber, siis kasutasin Rimis saadaolevat ICA laimimahla, mis on päris hea ja naturaalne. parim on muidugi värskelt sidrunist või laimist pressitud mahl, aga kõlbavad ka need, mis on rohelistes-kollastes plastiktopsides maitseainete juures. jälle – pakimahl ei sobi, sest see on timmitud joomiseks.
kui kasutada pudelivett (nt karboniseeritud, nagu mina hetkel tegin), siis peab see olema lauavesi, mitte mingi mineraalvesi, mis sisaldab sooli. mineraalvesi on niisama hea vahepeal juua, et väljahigistatud soolad tagasi saada 🙂
mõtted kuumast peast
absoluutselt iga liigutus ajab higistama. ma pole ca kolm ööd normaalselt maganud, sest pole õieti õhku (aknad on lahti) ja jalad valutavad ja kuidagi pole hea olla.
kuuajane emotsionaalne kõrgseis on ka lõpuks tagasi tõmbunud tavalisse ebamäärasusse. kus pead kogu aeg valvel olema, millal kirves selga lüüakse. ei tohi end hakata liiga mugavalt tundma – siis see ju tulebki.
ma ei unista enam ammu asjadest, millest tavalised naised unistavad. sest sel pole mõtet. minu elu on minu elu ja roosamannavahulised unistused jäägu teistele. õnneks oskan ma need juba eos endas maha suruda.
veider on see, et ka selle eest võib piki päid-jalgu saada, et neid unistusi-soove pole.
see palavus on energia välja tõmmanud. päike annab energiat, palavus võtab.
panen kõik jälle ‘pausi’ peale ja eksisteerin edasi.