hommikune uni oli lühike, aga intensiivne.
eellugu ma täpselt ei mäleta. igal juhul viisin lapse trenni ja läksin ise sotsiaaltöötaja koolituse konkursile ! (eile oli rahvusvaheline sotsiaaltöötajate päev muide).
kummalisel kombel oli seal minuga veel paar tuttavat. absoluutselt teemaga seotamatut tuttavat muidugi.
mul oli kiire, viisin lapse trenni ukseni ja jooksin ise ära – ja mõnevõrra hiljem meenus, et viisin lapse valesse kohta trenni, et sel päeval pidi tal mujal olema. püüdsin talle helistada, aga kätte ei saanud enam. jah, ma muretsesin, aga kummalisel kombel vähem, kui reaalselt.
igatahes. seal me siis olime. ümber laua. natuke naisi, natuke mehi. ja kolm õppejõu-tädi.
ma ei mäleta täpselt, mida kõike me seal tegema pidime, igatahes midagi pidi kaasas olema ja üks suvaline sai õiendada, et ta ei oska isegi saadetud teksti korralikult välja printida.
ja siis oli mingeid asju, mis panid mind mõtlema, et isegi EKA eksamitel nõuti vähem taidlemist. näiteks pidi ruumis ise otsima ja mingi nurga korda tegema, või siis et üksteist ühesugust asja eksamiruumist leidma. ja siis tehti mingi grupipilt, kusjuures sisseastujad pidid õhku hüppama pildistamise ajal.
miskipärast ma ise pildile ei läinud, istusin sel ajal hoopis laua taga ja põrnitsesin, et mul on sellest tsirkusest siiber. üks meesterahvas oli ka laua taga, mitte pildil.
teised tulid tagasi ja muidugi tädid põrnitsesid meid ja ma olin üsna kindel, et ma sinna sisse ei saa. ja siis korraga küsis seesama kõrvalistuv meesterahvas mult sosinal, et miks ma üldse sotsiaaltööd õppida tahan. väga tabav küsimus (reaalselt ma ju ei tahagi) ning mul ei olnud sellele muud vastust, kui et mu ema on umbes kümme aastat olnud sotsiaaltöötaja.
mille peale see mees puhkes kõva häälega naerma! ja ma ei saa siiani aru, et miks?
muidugi, igal võimalikul juhul püüdsin lapsele helistada, tagajärjetult.
ja siis viidi meid ka miskipärast bussiga ujuma. väga kummaline. buss ei saanud ujula ette ja läks kusagile ujula taha..
ja siis helises kell.
