eile sai RM korraliku vastlaliu lastud, esimese hernesupi söödud ja kukleid ka õgitud. et asi oleks ehedam, toimus see veel maal – kus talv on ikka hoopis teist nägu kui linnas.
ma sain isegi peaaegu et puusadeni lumes sumbatud 😉
reedel tundide lõppedes helistas RM mulle: ‘emme, mul on sulle halbu uudiseid’. halb uudis oli kolm etteütluses. no ega ma ise eriti midagi muud lootnudki ja püüdsin teda lohutada ka. vestlesin samuti lapse aiakaaslase emaga, kes on logopeed. konkreetse etteütluse kohta leidis logopeed, et ei ole üldse nii väga lihtne ja tema ei teeks sellest ka numbrit – aga kuna lapsele on see probleem, siis me ikkagi tegeleme natuke. käime aiakaaslasel külas (kui teda ennast ei ole) ja vaatame. mina õpin ka, et kuidas last aidata.
täna ilmutas RM lahedaid iseseisvumise märke jälle.
kõigepealt laenas kooli raamatukogust kohustusliku kirjanduse jaoks raamatu – mis on meil kodus ka olemas 😛 aga ilmselt oli protsess olulisem kui uurida, et kas meil on see raamat olemas. tagatipuks on nüüd ju tähtaeg ka, mis ajaks see peab läbi olema.
tunnike hiljem helistas ta, et postiljon käis ja tõi paki, tema võttis vastu ja kirjutas oma nime paberile. ahsoo.
ma umbes tean, mis seal on ja tavaliselt on jäetud kutse postkasti ka siis, kui ma olen kodus olnud. aga kas uus postiljon või midagi, et korraga ukse taha ära toodi. või kasutati mingit kullerteenust (mis siiski antud paki puhul võimalik ei olnud).
aga igatahes lahe 🙂
täna pean hankima veel natuke tooret, et homseks üks korralik vastlasupp keeta. külad tulevad ka. paha on see, et hommikupoolik on pikk ja üsna väsitav (neli akadeemilist tundi loenguid juttis pidada).
pildil eilsed kuklid (ilma tuhksuhkruta veel) ja sõbrapäeva tort.
