ongi käes see aeg, et poolest päevast läheb pimedaks.
me ju ei pea enam tõusma koos loomadega, et nende eest hoolitseda. aga aeg on ikka selle järgi.
või siis ikkagi peaks elama vööndiajas? aga see tähendaks kogu elu ümbersättimist ju. kaasa arvatud töökohad, teleprogrammid ja muu selline. et päev ja elu algakski kell 5-6 ja nii 9ks õhtul oleks kõik läbi. mitte nagu praegu, et enne kaheksat käib mingi liikumine (vaesed koolilapsed!) ja õhtul venivad asjad (meelelahutus just) mingi keskööni kindlasti.
ja no eriti lapse kõrvalt tahaks natuke seda oma õhtust aega ju ka.
lugesin ja mõtlesin, et inglise raamatutes lähevad lapsed kell 7 magama, et mis kell nad siis ärkavad? aga teisalt annab see täiskasvanutele oma aja normaalsel ajal.
ja olgem ausalt, ma olen ka nii elanud, et nii poole kümne ringis voodisse ja hommikul kuue ajal äratus. ellu jäin 😛
igal juhul on mõte selles, et meie vööndiaeg ja reaalne aeg on nihkes.
Aasta: 2009
mida siit otsitakse?
mind ikka pidevalt hämmastavad, mis otsingusõnadega siia blogisse jõutakse. kui võtta üleüldine statistika, siis esimene sõna on loogiline, ‘pilleriin’, aga edasi on ‘nude’ ‘love’ ‘tõde’ ‘õigus’. müstika.
või siis, et kuidas leida mees/naist, näiteks. eriti viimasel ajal üsna popp otsing.
Külli Kuusikut otsitakse ka minu juures, rehepapp on ta nime siia blogisse toonud ja ongi googli otsingutes üsna ees see leht. no ma tunnen Küllit küll, aga siit teda ei leia 🙂
mul ei ole salvestatud mingeid eriti totraid otsinguid, aga tegelikult on päris hämmastav, mille kõigega siia jõuab.
Metallica – Turn the Page
muidugi mäletan mina sellest laulust esimesena Tõnis Mäe versiooni. kunagi hiljem tuli Metallica ja teadmine, et originaal on Bob Segerilt. kusjuures need mõlemad uuemad versioonid meeldivad mulle rohkem kui originaal. on kuidagi jõulisemad.
kuigi see jõulisus on olemas ka originaalis. aga kuidagi vaiksemalt. kantrilikult lausa.
mulle meeldib rokk rohkem.
kolme tunni tee
eilne ilm oli hea maalolemise ilm. täna nii hea ei olnud. aga eilse imaga oleks võinud sinna ju veel ja veel jääda. sest et hea oli.
mingi rahu, mingi teistmoodi soojus, mingi hubasus.
õhtune saunakütmine sooja vee jaoks. väike köök suure ümmarguse lauaga; köök, mis on tegelikult suurem, kui algul näib. toidulõhnad ja sebimine. õhtune värske jõhvikasiider, mis tegelikult on algav vein – aga just sellinse ilmselt parim. kusagil üsna omaette toimetavad lapsed, kes õhtul kiirelt unne vajuvad.
tunne, et ei tahagi tsivilisatsiooni tagasi.
‘taadul ikka veab, ta saab kogu aeg Marjasoos olla!’
ja pildid, mul on nüüd natuke sügispilte 🙂
kirju sügis
lõpuks ometi!
linnast väljas on kõik need sügise toonid olemas ja hall on kuidagi kadunud, kuigi taevas ometi on seda. aga see ei domineeri, see on sobiv taust kõigele muule.
ma hingan.
interneti saime ka peale kõiki vajalikke restarte jälle toimima 🙂
mju:zik: 4hero – Star Chasers
***
ma tean et seal
halli taga on
värvid
kuldsed ja soojad
ja jahedad varjuvärvid
ikkagi soojemad kui see hall
ootavad mind et pakkuda mulle
oma võlu ja rahu ja soojust
kui ma ainult oskaksin selles hallis õigele poole sammuda
ega ei eksiks muudkui ära
selles hallis-hallis-hallis
paralleelmaailmad
Ma usun, et on olemas paralleelmaailmad. Väikesed, peaaegu olematud nihked ajas ja ruumis. Valikud hetkes. Mõni neist võib muuta palju, mõni vaid raasukese. Keegi ei tea iial seda ette. Ega ka tagantjärele.
Jah, me elamegi mitmes ajas korraga. Et see praegune reaalsus ongi lihtsalt vaid see praegune reaalsus. Aga siis on see teine reaalsus, mis kulgeb paralleelselt ja kus põhinäitajad on samad, aga detailid on erinevad. Ja kolmas. Ja neljas. Ja viiekümne kaheksas.
Ma võin elada samas kohas, aga mu ümber on erinevad inimesed. Mul on erinevad sõbrad. Ja erinevad partnerid.
Igas reaalsuses üks.
Ma olen nad ise valinud. Mingil hetkel, mingis reaalsuses. Ühes kõikidest võimalikest reaalsustest olen ma igaühega neist koos. Paralleelselt. Ning selles ühes reaalsuses ongi see ainuvõimalik variant. Igaühe jaoks oma reaalsus.
Muidugi tajun ma igas reaalsuses ainult seda ühte, kus ma olen. Teisi reaalsuseid ei ole olemas. Ma ei pea neid nägema, nendest midagi teadma. Need teised tulevad mu juurde vahel unes või deja-vu-dena. Ma ärkan ja ei saa täpselt aru, kus ma olen, sest äsja oli kõik veidi teistmoodi. Või siis olen ma selle hetke teises reaalsuses juba läbi elanud.
Iga reaalsus on jätnud kusagile oma jälje. On asju, mis lainetavad üle reaalsuste.
Igas reaalsuses olen ma erinev inimene. Erinev naine. Erinev tüdruk. Erinev ema.
Mul on erinevad valud ja rõõmud.
Veider on see, et hulluks minnakse igas reaalsuses ühtemoodi.
Ja üksildus on samuti kõikehõlmav igas reaalsuses.
pilditu
mul pole isegi asjakohast pilti, mida siia panna. sest lihtsalt ma ei ole kaamerat nii ammu käes hoidnud.
kättevõtmise asi.
mingi hulk pilte on suurele välisele kettale ära kopeeritud. asi seegi.
nüüd peaks plaatidelt ka ära kopeerima, siis saaks hakata korda looma. kusagilt otsast peab ju alustama.