Aasta: 2009
hoo ja hoobiga
ma ei saa aru, kuidas kell on alles nii vähe? mul on tunne, et juba võiks sügav õhtu olla. nii palju on juba ära tehtud – ja väsimus on peal.
samas on veel hulk asju tegemata ka. aga ma tean, tähtajaks on kõik valmis ja siis saan järjest mingitele asjadele kriipsu peale tõmmata. nii tööalaselt kui kooliasjadega.
mingid koormused vähenevad lähikuudel. jajah, maikuust eriti.
mis on mõneti tore ja teisalt mitte. sest kui pole tööd, pole ka sissetulekuid. ning mul ei ole hetkel energiat, et mingeid projekte sebida. tahan olemasolevad kaelast ära saada.
kell oli kümme veidi läbi, kui helisest telefon. number näitas RM-i kasvatajat. veel enne kõne vastuvõtmist hakkasin mõtlema, et kes ja mis haigele lapsele järgi peab minema. mis mõte siis ikka veel tekkida saab?
aga tegelikult kutsuti homsele ekskursioonile kaasa, pildistama ja saatjaks.
nii et sellega vedas.
kuigi tahaks vahepeal natuke lapsega kodus ka olla. mitte et see mu koormust oluliselt vähendaks..
langus
surutis jah. Stockmann lühendas lahtiolekuaegu.
huvitav, kas toidupoes siis ka polnud õhtuti rahvast? et muus osas on vähem, seda on näha nagunii.
wifi nagu ei töötaks
väga ebameeldiv, kui arvutil miskit ei tööta ja saba ütleb, et arvuti tuleks remonti viia 🙁
sest kunagi ei tea, kaua see aega võtab ja on teatud tööd, mida ma mingitel tehnilistel põhjustel saan vaid siin teha. oh nõme.
osta tenniste asemel sokke :)
tegelikult on sellele kusagil blogimaailmas juba viidatud ka, aga ega küll küllale liiga tee. pealegi on mul teine vaatepunkt asjale. ehk minu jaoks on küll oluline, et nö rahvuslik asi on toodetud Hiinas. ei kipu ostma. teine põhjus muidugi on see, et neid on täpselt kolm mudelit ja mul pole ühegagi neist seost. lapsel on Muhuga – aga minul mitte. ehk kuna need tennised-ketsid on ikka väga konkreetselt seotud mingi konkreetse piirkonnaga, siis ma ei saa neid osta, kuna seal pole ühtki ‘minu’ piirkonda.
astusin aga täna läbi Suva poest Kaubamaja galeriis ja varusin omale posu etnosokke. geograafilised sokid on neil ka, märksa laiemas valikus (kuigi kõik maakonnad ei ole kaetud).
hind on täiesti sõbralik ja toodetud on kodumaal. see, et materjal tuleb mujalt, on ilmselt vältimatu, aga tootmise juures saab vähemalt hulk eesti inimesi tööd, nende pealt makstakse makse ja kokkuvõtteks toob kasu riigile tervikuna.
väiksed rõõmud kiirel ajal
jõle kiire on, endiselt. ma ei saa aru, kuhu see aeg lippab. täiesti kohutav. tahaks juba puhata ja mängida!
ometi, hea uudis ka: lõputööle on juhendajad leitud! ehk üks mure vähem.
nüüd tuleb lihtsalt see lõputöö muude asjade kõrval valmis ka teha.
ausalt, viimasel ajal on küll see tunne, et ‘jõud lõpeb, ei jaksa enam :(‘
aga RM luges täna täitsa inimese moodi paar sõna kokku. mitte nn kasvatamise meetodil, nagu ta siiani tegi (s-si-sig-siga). nii lahe 🙂
perepidu?
kuni laps ujus, sattusin ma jalutama läbi Rotermanni kvartali. täiesti müstika, selgus, et seal käib mingi perepäev! kuigi veidi enne poolt seitset ei käinud seal küll midagi. oli Kalevi kommiauto, üks rahariideseelikus tädi; tünnist lasti vett välja ja seinale lasti Kunksmoori multikat. üks pere oli ka. ja kaks turvameest.
mul oli kohe täitsa hale seda vaadata. loodan vaid, et äkki varem ikka oli rahvast ka?
ülikonnalaps
mu laps läks täna lasteaeda, sest ma ei saa ju võtta talt ülikonnaga käimise lõbu.
jah, mu koolieelik tahab ülikonda kanda. aga tavaliselt pole ju põhjust. täna aga on neil aias vabariigi aastapäeva aktus ja pidulik riietus. ning ainsa võimalusena tuli kõne alla ülikond.
eelmisel nädalal sain ühe keskmise sinise lipsu siis ka sinna juurde, aga eile õhtul leidsin üsna lipuvärvi lipsu. igal juhul on kena sinimustvalge laps lasteaias mul nüüd. ise hirmus uhke ja tüdrukud lippasi sabas, hüüdes talle ‘president! president!’
märgid
kunagi oli küll nii, et laps jäi eranditult enne mu kooli tõbiseks või pooltõbiseks. nüüd pole seda ammu olnud, nii et eile õhtu oli mulle üsna ebameeldiv üllatus.
nii kulutasin veel viimase eksamiks õppimise aja hoopis lapse transpordile.
eks hiljem paistab, kuidas eksam läks. laps pidi täna juba täitsa normaalne olema.
ma olen viimasel ajal mingit jälitamist ja tagaajamist unes näinud korduvalt. kusjuures mina olen see, kes peab põgenema, peitma, olen tagaaetav. kunagi ei ole asi läinud väga kriitiliseks, aga ebameeldiv on ikka.
mingid viited, et peaks pausi tegema?*
* – kas siia ei lähe ka mitte postkasti tulnud titekärude spämm?