aegajalt olen ma öiste jalakrampidega hädas olnud, aga nüüd pole ammu seda probleemi olnud.
kuni tänaseni.
vastu hommikut lõi selline kramp jalga, et võttis häälekalt oigama. tavaliselt suudan üsna vaikselt taluda.
ning jupp aega liikusin longates. nüüd on veidi parem, aga ikka annab tunda.
peab vist magneesiumi sööma.
Aasta: 2009
:S
kui ma päris aus olen, siis hetkel on küll selline tunne, et see lõputöö küll praegu valmis ei saa. ma ei lasku detailidesse.
nutumaitse on suus.
uppunud kassi olemine 🙁
bhhh
see lõputöö tekitab mul juba ärevushäiret. aega on nii vähe ja teha on palju ja ei aita mõtlemine, et maoleksin võinud veebruaris alustada. mul oli siis ka kiire.
mul sõna otseses mõttes keerab sees, kui ma sellele mõtlen, ja muutun täiesti tegutsemisvõimetuks.
ennustamine – see on imelihtne
üldiselt on üsna kindel, et kevadet sel aastal väga palju ei ole. see nädalavahetus nüüd ja järgmine ja siis on tükk aega sügis.
sest selge see, et tõsine kevad on siis, kui ma istun toas ja imen klaviatuurilt oma lõputööd välja.
Murphy, you know!
kool selge (lapsel)
laps hakkab ikkagi käima selles nn rajoonikooli ‘eliit’klassis ja saama süvendatult igasuguseid kunstitegevusi.
ma ei olegi selle juures oluliselt petuunud või midagi. ju seepärast, et ma ei panustanud väga palju mujale ka.
seal ‘mujal’ oli tal ühtlane tase: ükski asi ei olnud maksimumi peal, kõigil oli veidike puudu. tegelikult ma hindan seda tulemust päris hästi, sest see näitabki ju seda, et kuigi ta areng ei vasta tipptasemele, on see vähemalt ühtlane.
n -16
jõudsin oma RSSi läbi käia. mis tore lugu Bioneeris läbipõlemisest.
aga mul ei ole veel päris kõiki tunnuseid. tore tõdeda, et arenguruumi on.
üldiselt, lõputöö.
aeg, mida on liiga vähe ja mis ei pane mind üllatama ka mitte. ma olen peaeagu et valmis maksma, et keegi aitaks mul vajalikku infot koguda ja sorteerida.
tegelen stressisöömisega ja ei unistagi, et võimaliku lõpetamise puhul mingisse normaalsuruusega kleiti mahuksin. sellest on täiesti ükskõik.
nagu paljustki muust.
vähemalt kass ja laps aktsepteerivad mind sellisena, nagu ma olen.
vist.
surutis
meil on tööl kokkuhoiurezhiim. kohvimasin pole paar päeva töös olnud. eriti karm tänasel hommikul, kui avastasin, et mu hommikused rohud ka kotist otsas. retsept küll rahakoti vahel, aga tööpäev juba algas ja kusagile polnud enam minna.
käisin all kohvikus ostmas siis. kui ma tean kohti, kus kaasaostetava söögi-joogi eest peab vähem maksma (jääb ära kohapealse teeninduse ja nõudepesu tasu ilmselt), siis siin selgus, et kohvi hinnale on otsas veel topsi hind ka. kalleid topse kasutavad pealegi 😛 ja üleüldse, kohvi oli ainult pool topsitäit.
aga selge see, etk ui ma homme võtan coffeinist kaasa, siis meil korruse automaat jälle töötab.
ning ma oleksin nõus ju maksma sekretärile raha ja saama zhetoone ja selle eesk ohvi ostma, aga meil oli päris tasuta. isegi see auk on ära korjatud, kust sai raha-zhetoone sisse panna. nüüd seisab masin niisama kenasti.
hirm on ikka ka järgmise talve ees. suve eestki. projektid, mis tekitavad küll peavalu, toovad ometi sisse midagi. aga kohe lõppevad ära ja uusi – hetkel ei ole. minimaalselt vajalikud asjad katan ära muude töödega, seni veel..
5 min hiljem: haha, NÜÜD siis on kohvimasin sisse lülitatud, nagu häälest kuulda.
ei ole täna minu päev..
linnusaarel
pikk päev. aga tore ka. väga palju väljas oldud, tõsine suvine grill. palju-palju jäätist (eriti lastele). ning Viimsi Linnusaarel käidud.
loheigatsus.
