mul on tõsine probleem remondiga. ma ei tea, kes ja millal ja üldse. ma tean, millal peaks olema ja see on juba väga kohe. mingid ammused ebamäärased jutud sel teemal pole kunagi konkretiseerunud ja noh..
aga küll saab. minu närvirakkude hinnaga, nagu nii mõnigi asi.
aga need on ju kõigest minu närvid, nii et who cares?
eile tekitasime sõbrannaga omale positiivsust, kui tegelikult oma pakkimiste jaoks hoopis mööda linna kaste otsisime (kaubakeskused pressviad nüüd KOHE oma kastid kokku, nii et pappkastid on üllatav defka!).
läksime vihma (ja mittekokkulapitavaid kaste täis autot) trotsides Rannapi ja Kosmikute kontserdile ja kui midagi seal ei meeldinud, siis just see tihe vihm, mistõttu tuli olla üleval kaare all varjus selmet lava ees kaasa elada.
muidugi ei olnud meil ka sularaha kaasas ja automaadid on ju territooriumil. õnneks leidsime siiski sõbraliku turva, kes oli nõus, et üks meist lippab automaadi juurde. pärast soovis veel kena kontserti ka 🙂
lisalugude ajal oli kohe täitsa vihmatu ja ronisime alla ära – aga siis tuli varsti uus tihe sabin peale. põhimõtteliselt polnud peale seda enam vahet ka, sest nagunii olin läbimärg. hea, et soe oli.
ja no muusika oli muidugi suurepärane. mul vist ei ole mõtet eriti sõnu selle peale raisata. üks klassikaline bariton (oli vist?) oli ka kenasti sinna sisse poogitud. ja koor, muidugi. ja üldse.
Rannap: “see on esimene kord, mil ma dui all klaverit mängin” 🙂
siiski, minu jaoks oleks võinud seal üks pala veel olla: “Ei mullast” – aga see pole ju Rannap ka.
“Ilusa maaga” on mul oma kummalised, absoluutselt ebaromantilised mälestused ka. ajast.. Väga Ammu tagasi. nende mälestuste juures on vist kõige määravam see, et siis ma olin veel purunoor, rikkumata, siiras, eluenergiat ja lootust täis. mitte selline.. räsitud rääbakas, kes aegajalt veel arvab, et suudab midagi.
