juhtus nii, et eile taheti mult välklampi laenuks. selgus, et täna on Decos ühe näituse avamine, kus oli vaja mõni pilt teha. kellaajaliselt täpselt siis, kui mu lapse trenn.
poetasin nii mokaotsast, et noh, ma võin välgu ära tuua ise, enne, kui NOPi istuma lähen. selle peale pakuti, et võin ju ka avamisel olla.
kuhu ma siis täna (põikega läbi kaltsuka, milleks-milleks küll sinna?!?; aga see on teine teema) läksin. teadmata, mis mind ees ootab.
ees ootasid iisraeli päritolu lätlase või siis vastupidi, fotod. nii et sobis mulle hästi.
nagu ikka, oli paremaid ja halvemaid, mõni meeldis rohkem ja mõni mitte niiväga.
veini ja küpsist sain ka.
aga autorist siis ka natuke. ta on Lätis sündinud ja kasvanud juut, kes omal ajal läks Iisraeli ära, aga siiani on tal Lätiga seosed. näituse orgunnis ka Läti saatkond.
ahjaa, nimi ka, Carmel Skutelsky. rääkis vene keelt, aga mitte inglise keelt. ja Carmel on mees, mitte naine.
üks pilt ka. kunstnikku siin pole, küll aga kolm fotograafi ja värvikas galerii perenaine. ning see vasakpoolsem on üks mu lemmikpilte 🙂
Päev: 1. detsember 2009
une näod
ma nägin unes, et helistasin ühe leitud telefoniga inimesele, kes teadis täpselt, kes ma olen ja kellega mina ei oleks üldse tahtnud rääkida, kui selgus, kes tema on. inimene, kellega reaalselt me teame teineteise olemasolust, aga teadlikku kohtumist-suhtlemist ei ole olnud.
ülejäänud öö möödus rahulikult.
välja arvatud see, et üldse ei tahtnud jälle tõusta.