Päev: 6. november 2009

eile sirvisin tööl rutiinselt ajakirju. oli kohe paar tükki sellist tulnud, mis kodu, sisustamist ja muid sellised asju puudutavad. käisin need juttis läbi ja jäi mõtlema.
kunagi, mitte väga ammu, meeldisin mullegi need lagedad ja vinged (neo)funkstiilis elamised-elamud. sest need üldiselt ongi päris vinged ajakirjades vaadata. ilmselt ka reaalselt, kui need niimoodi püsivad.
aga ma olen näinud päris mitmeid selliseid, kus (eriti väiksemate laste olemasolul) see mõju ei tule üldse välja. sest reaalselt lihtsalt ei ole seda puhast lagedat joont. ja ma saan aru muidugi, et kõik inimesed ei suudagi seda hoida.
seda veidram, et ma olen kunagi selles stiilis mõelnud. sest ma tean, et mina ei suuda.
aga võib-olla ma siis veel ei teanud seda ja arvasin, et küsimus ongi ruumis, stiilis, milleski muus, mitte minus?
viimased aastad on mulle sümpatiseerinud hoopis sellised hubased maamajad. vanemad kordatehtud majad. või noh, isegi ei pea maamaja olema (kuigi mu unistus lammastest on alles), aga lihtsalt sellised vanemad hubasemad majad, mida on korda nokitsetud, iseenda jaoks, rahulikult. kus keegi ei eeldagi, et kõik on kogu aeg ideaalses korras, vaid väike suvalisus käib asja juurde.
aegajalt ma satun ka sellistesse ja mul on seal hea olla.
ja ma mõtlen, et kuna ma olen ikka veel siin, kus ma olen, siis hoolimata mu soovist sellist tahta, ei taha ma piisavalt. ma ju leian praegu põhjuseid, miks mul seda ei ole (raha, töö, laps jms), nii et ju mu seesmised hirmud on veel soovist üle.
sest küll ma siis leiaksin need võimalused ka.
aga ilmselt on mõned eeltingimused veel täitmata, kusagil sügavamal.
ja alati peab ju olema mõni unistus..