***

ma tean et seal
halli taga on
värvid
kuldsed ja soojad
ja jahedad varjuvärvid
ikkagi soojemad kui see hall
ootavad mind et pakkuda mulle
oma võlu ja rahu ja soojust
kui ma ainult oskaksin selles hallis õigele poole sammuda
ega ei eksiks muudkui ära
selles hallis-hallis-hallis

paralleelmaailmad

Ma usun, et on olemas paralleelmaailmad. Väikesed, peaaegu olematud nihked ajas ja ruumis. Valikud hetkes. Mõni neist võib muuta palju, mõni vaid raasukese. Keegi ei tea iial seda ette. Ega ka tagantjärele.
Jah, me elamegi mitmes ajas korraga. Et see praegune reaalsus ongi lihtsalt vaid see praegune reaalsus. Aga siis on see teine reaalsus, mis kulgeb paralleelselt ja kus põhinäitajad on samad, aga detailid on erinevad. Ja kolmas. Ja neljas. Ja viiekümne kaheksas.
Ma võin elada samas kohas, aga mu ümber on erinevad inimesed. Mul on erinevad sõbrad. Ja erinevad partnerid.
Igas reaalsuses üks.
Ma olen nad ise valinud. Mingil hetkel, mingis reaalsuses. Ühes kõikidest võimalikest reaalsustest olen ma igaühega neist koos. Paralleelselt. Ning selles ühes reaalsuses ongi see ainuvõimalik variant. Igaühe jaoks oma reaalsus.
Muidugi tajun ma igas reaalsuses ainult seda ühte, kus ma olen. Teisi reaalsuseid ei ole olemas. Ma ei pea neid nägema, nendest midagi teadma. Need teised tulevad mu juurde vahel unes või deja-vu-dena. Ma ärkan ja ei saa täpselt aru, kus ma olen, sest äsja oli kõik veidi teistmoodi. Või siis olen ma selle hetke teises reaalsuses juba läbi elanud.
Iga reaalsus on jätnud kusagile oma jälje. On asju, mis lainetavad üle reaalsuste.
Igas reaalsuses olen ma erinev inimene. Erinev naine. Erinev tüdruk. Erinev ema.
Mul on erinevad valud ja rõõmud.
Veider on see, et hulluks minnakse igas reaalsuses ühtemoodi.
Ja üksildus on samuti kõikehõlmav igas reaalsuses.

pilditu

mul pole isegi asjakohast pilti, mida siia panna. sest lihtsalt ma ei ole kaamerat nii ammu käes hoidnud.
kättevõtmise asi.
mingi hulk pilte on suurele välisele kettale ära kopeeritud. asi seegi.
nüüd peaks plaatidelt ka ära kopeerima, siis saaks hakata korda looma. kusagilt otsast peab ju alustama.

lõputu oktoober

ma ei mäleta ammu nii hullult vihmast sügist. kus muudkui sajab ja sajab ja nina ei taha õue pista. kas see ongi nii või on see mingi minu mälu probleem?
ma endiselt ainult magaks-magaks-magaks.
paar päeva olen jälle magistriõpingute teemat peas keerutanud. sest veel saaksin minna.
aga siis mõtlen, et mis ma selle paberiga peale hakkan, rahale, ajakulule, oma närvidele.. ja vist ikka loobun.
tegelen pigem iseendaga, nagu sõber soovitas. otsin asju, mida mina tahan.
aga kõigepealt puhkan. ma ei tea, kui kaua see võtab.

***

“nad ei luba kuud ega tähti ega kätel kandmist. nad ütlevad lihtsalt, et suudlevad su pisarad ära.
nad unustavad ütlemata, et ainult siis, kui see neile sobib. ja kui need pisarad ei ole nende pärast.”

internetist

horoskoope tänaseks

Don’t waste your time in surroundings you don’t enjoy, or even in the company of those you don’t consider kindred spirits. You need to be in an atmosphere that’s conducive to comfort and security. Find it, and get there posthaste.
Anything more stressful or taxing than napping won’t appeal to you, so why force yourself? Call in, take the day off and spoil yourself. Apparently, you need it.

ikka see lugemine-kirjutamine

minu laps, kelle lugemisoskuse üle ma ahastan, teatas mulle ühel päeval oma ettelugemise peale, et tema loeb nende klassis hästi ja ei pea väga mitu korda üle lugema. et mõned saavad lugemise eest lausa neli-miinuseid. nojah.
tema kirjaoskus on ikka just nii nagu on ja paneb mind kahe käega pead hoidma vahel. pikki häälikuid nagu ei olekski, nõrk ja tugev on nõrkadele, j on ka nõrkadele vist 😛 aga minu pidevate parandamiste peale siiski mõni asi on veidi parananenud. siiski kardan ma seda päeva, kui nad koolis esimese etteütluse teevad.
lõpuks on siis neil ka e-kool. see oli vist küll Tallinna viimaseid koole, kus seda ei olnud. vähemalt sain oma lapse viied kokku lugeda.
aga muidu, ausõna, keriks talveunne hea meelega.

sõnad

kui ma lugesin, et üks suhte hoidmise nippe on see, et teisele tuleb positiivset öelda ja väljendada, mitte ainult halba, siis see ei üllatanud mind.
aga vahel ei ole igasuguste asjade teadmisest kasu. sest mingitel põhjustel need ei toimi. kas ei ütle üks või ei ütle teine või ei tule lihtsalt see kuidagi välja ja nii ongi. või ei võeta neid sõnumeid lihtsalt vastu.
ma olen ise nende asjadega mitut pidi valesti teinud.
ja tasakaal, mis vahel on täiesti olemas, on sellistel õhtutel jälle täiesti uppis.
ning ma tean, et see sõltub ainult minust.