laps kodus. tuli küll oma veerand tundi kauem, kui normaalne oleks olnud. telefoni ka ei võtnud – oli kenasti hääletu peal tal.
aga neil oli olnud pinginaabriga niiiiiiii palju rääkida ja siis nad jalutasid hästi aeglaselt ja siis jätsid tükk aega headaega ka. nii et oli pikk koolitee 🙂
lugesin sõnad peale, et telefon kohe klassis tundide lõppedes häälele panna ja kui jääb venima, siis peab helistama.
aga muidu igati tubli ju 🙂
Kuu: september 2009
***
‘enesepettus on kõige suurem pettus’.
sellise otsinguga on täna mu lehele juhtutud. ei, mul ei ole seda ühe fraasina kusagil, küll aga on kõik need sõnad ühel katergoorialehel olemas.
mul ei olegi midagi kommentaarida.
esimene päris-koolipäev
RM teatas õhinaga, et koolis on palju lahedam kui lasteaias. miks, sellest ma täpselt aru ei saanudki.
ja seda teatas ka, et pinginaaber läheb üksi koju ja tema tahab ka homme üksi koju. no ma ei tea. tee on ju tegelikult selge. laseks proovida?
aabitsapäev
et astusin ka koolilaste emade ridadesse. praegu veel ei suuda ette kujutada, mis mind ees ootab. ja õuedressid on siiani suurim mure.
tegelikult olen üllatunud, et näiteks kunstitundide jaoks ei ole eraldi klasse. et nendesamade laudade peal tehakse. meil oli ikka täitsa eraldi ruum ja teised lauad. no ei saa ikka tavalisel laual väga hästi nt natüürmorti maalida ju? kuigi nad ehk ei hakka seda kohe tegema ka 😛
ja et, kunstist edasi rääkides, joonistusplokid, aga guai jaoks ei ole see ploki valge paber ju üldse hea?
see tundide algus kell 8 on ikka ka päris kole. ma saan aru, et eluaeg on nii olnud, aga kas peab ikka? juba teiseks tunniks minek oleks normaalne.
aga eks ma saan hakkama.
klassis on 12(!) last. ühelt poolt on kahju, et kunagi poppi kooli pole tungi, teisalt on tore, et klass väike. lapsele on ju niimoodi igal juhul lihtsam. aga ma ei kujuta ette, kas see tuleb kooli asukohast, hr direktorist või millest, et ikkagi nii vähe lapsi.
Vabaduse väljaku aabitsapidu valmistas RM-ile ja tema pinginaabrile igatahes pettumuse. nn seiklusrada oli täispuhutavast batuudist (ja hullu järjekorraga, no see ei üllata), õhupallisaba oli pikem kui mõlemad batuudisabad kokku, laval toimus midagi, mis meie lastega ei haakunud, huvikeskused jms pakkusid maalimist-meisterdamist, mida poisid niimoodi küll seal teha ei viitsi, lisaks olid samuti üsna raskelt ligipääsetavad.
kuigi see oli ju teada, et seal on palju rahvast. ütleks nii, et plats tegelikult ei olnudki puupüsti täis lausa.
ja ega ma ei oska öelda ka, et mis seal siis olema oleks pidanud.
päeva positiivne elamus: käisime pärast pool linna läbi ja tõdesime, et vanalinnas sellist lihtsat kohvikut, kust saab nii soolast kui ka koogitüki, naljalt ei leia, kui Revalid ja Kehrwiederid kõrvale jätta. kõik on mingid restoranid.
ega me pinginaabri emaga eriti kumbki tea ka kohti, ilmselt liikusime valel marsruudil. lõpuks olime Meritoni grupi bistroo-kohvikus Viru väljakul.
ostsime lastele nosimise ette ja jäime ise valima. kuna salati ja sooja toidu hinnavahe oli väike, võtsime sooja toidu. mina võtsin veiseliha hautatud köögiviljaga, teine praad oli nitsel kartulipommidega. mõlema juures oli menüüs, et lisandi ja salatiga.
toodi praed siis lauda (lapsed kadusid siis juba legotama) – minul salatit ei ole, teisel portsul on. viskan veel pilgu menüüle – salat mis salat.
püüdsin kõrvallauda teenindava tüdruku tähelepanu ja küsisin talt, et mismoodi see asi siis on. lubas täpsustada – ja paari minuti pärast oli kokapoiss salatikausi ja vabandusega kohal.
mul omal küll tekkis tunne, et hautatud aedvili loetakse salatiks ja lisandiks korraga (eriti selle aedvilja hulka arvestades), aga ma ei tea seda.
ja isegi, kui oli viga, siis see parandati kiirelt ja kenasti.
aabits on paberis, tunniplaan päevikus, vahetusjalatsid kotis.
