et nagu üsna suvine pühapäev. millest ma olen võtnud – mittemidagi.
ei, ma ei ole sellega rahul. kahju on. nüüd siis tuleb paar mõtet pähe, kuidas oleks veidi paremini saanud. aga mis ikka. hilja. nokin hoopis tööd teha, et homme ära sõita saaks.
kuigi selline raamatupidamise nokkimine niimoodi mulle ei meeldi. öeldagu siis kohe, et ma pean seda tegema, oleksin jooksvalt nokkinud. njah.
laps on ära, kass saab antibiootikume ja eritoitu.
ma tahaksin ikkagi siit ära kolida, aga vaevalt see õnnestub. remont ei ole lihtsam ega väiksem.
poliitikast ja majandusest ei tea ma suurt midagi, aga isikikult mulle tundub, et asjadele läheneti valest otsast. et kui nüüd ikka oli vaja üksiksiku maksukoormust tõsta, siis pigem pannud see paar prossa tulumaksule juurde. oleks asi konkreetsem olnud. saan mõnevõrra vähem kätte, aga poes on hinnad nagu on. nüüd ei teagi, mis ees ootab ja ma arvan siiski, et üldiselt kaotan rohkem.
nagunii on järgmisest kuust sissetulekud väiksemad, sest projekte pole. ning praeguse korralduse juures ma väga ei tahagi. vähemalt mitte sama organisatsiooni raames.
hakka või oma mtü-d rakendama. ainult et kellele oma teenuseid pakkuda?
ehk saab reisilt midagi konkreetset.
need kanatiivad, mida ma tahtsin lõkkel tehtuna saada, ma lähen keeran nüüd ahjus nende külge. ja varsti saab kelgukoeri ja siis midsommerit oma töö taustaks vaadata.
küll ma ööseks sellest kõigest ennast läbi närin.