emadepäevavärki

ma muutun vanas eas sentimentaalseks. emadepäev ja värk. kingid ja lilled. selline hardusehetk.
muidugi jah, ma ei tulnud selle peale, et sedapuhku topivad kõik oma lapsed pidulikult riidesse. võibolla keegi kusagil kunagi ütles ka, aga mitte mulle. mul on liiga palju mälestusi, kus mu oma on ülepakutud olnud. täna siis vastupidi.
ja siis seisab mu laps koos teistega lasteaia värava kõrval kivi peal ja hõikab: ‘mina kivikuningas, sina .. armas emme!’

kramp

aegajalt olen ma öiste jalakrampidega hädas olnud, aga nüüd pole ammu seda probleemi olnud.
kuni tänaseni.
vastu hommikut lõi selline kramp jalga, et võttis häälekalt oigama. tavaliselt suudan üsna vaikselt taluda.
ning jupp aega liikusin longates. nüüd on veidi parem, aga ikka annab tunda.
peab vist magneesiumi sööma.

:S

kui ma päris aus olen, siis hetkel on küll selline tunne, et see lõputöö küll praegu valmis ei saa. ma ei lasku detailidesse.
nutumaitse on suus.
uppunud kassi olemine 🙁

bhhh

see lõputöö tekitab mul juba ärevushäiret. aega on nii vähe ja teha on palju ja ei aita mõtlemine, et maoleksin võinud veebruaris alustada. mul oli siis ka kiire.
mul sõna otseses mõttes keerab sees, kui ma sellele mõtlen, ja muutun täiesti tegutsemisvõimetuks.

ennustamine – see on imelihtne

üldiselt on üsna kindel, et kevadet sel aastal väga palju ei ole. see nädalavahetus nüüd ja järgmine ja siis on tükk aega sügis.
sest selge see, et tõsine kevad on siis, kui ma istun toas ja imen klaviatuurilt oma lõputööd välja.

Murphy, you know!