ma ei saa oma pooltõbise lapsega isegi normaalselt kodus olla. õnneks on hulk sugulasi.
ebanormaalne on, et ametlikult ei saa Pärnust õhtul peale seitset Tallinnasse bussiga. aga kuidagi ma pean tagasi saama. eks saangi. kuigi mul pole hetkel aimugi, kuidas.
totter on oma nõmedusi ajada teise kaela. eriti sellises võtmes, et kui enne teha mingeid nõmedusi, mis kutsuvad esile teatud tagajärgi ning siis nendele tagajärgedele viidates nõmetseda edasi. pimedad inimesed.
kuskil oma sügaval sisemuses ma tean, et teatud reaktsioonid on ka minu tegevuse tagajärg.
hetkel ei plaani ma sellega siiski midagi ette võtta. kui, siis ühe ukse kinni panna.
endiselt kõikehõlmav väsimus ja rohkem tegemist, kui ma teha jõuan.