Aasta: 2008

ma läksin mingile üritusele, aga mul oli fotokott kaasas. läksin mingist (asukoha poolest tegelikult olematust) kontorist läbi ja ladusin fototräni kusagile teise kotti. selmet teine kott hoopis kaasa võtta.
mis üritus või pidu see oli, ei mäleta enam.
igal juhul hommikul pidin minema koos mingite sõbrannadega kuskile looduskaitsealale. see oli nagu Vilsandi, aga tegelikult ei olnud ka. sõitsime sinna üle mingi lühikese tammi.
selline koht oli, kus suvel käib mingi elu, aga praegusel ajal on vaikus. tahtsin hakata pilti tegema ja avastasin siis, et fotoaparaati polegi.
miskipärast sattusin sinna samas unes veel mingi aja pärast, sõbraga. siis oli saarel tammi kõrval olevale rajal asfaltiosa pikenenud ja seal parkis päris mitu autot.
saare nn keskuse juures olid ka mingid masinad. maja ees oli mingi künkaga muruplats. ametlikult polnud hooaeg ikka veel avatud.
mingid tüübid sõitsid oma autodega ümber seda platsi ja korraga üks pani otse üle platsi.
vahtisime üsna tigedalt ning kui tüüp seisma jäi ja välja tuli, läksime temaga rääkima. et nii ei tehta ikka ja eriti mitte kaitsealal. et kui praegu teatada ala töötajatele, siis saaks karmid trahvid ka. mingiks löömaks igal juhul ei läinud, aga rohkem ei mäleta ka.

ma ei oskagi midagi ette võtta aegajalt ründavate hirmudega. olgu neil siis alust või ärgu olgu.
igal juhul neid ei tohiks olla ja nende olemasolu lõhub mind ja mitte ainult mind.
ja ma olen sellega hädas.
sest selline asi ei meeldi mulle.
mõistus ütleb, et pole põhjust. aga kust siis tuleb see irreaalne hirm mu sisse? ja miks? ja miks see mu mõistusele ei allu?

ma ikka ei loe mõtteid. kui, siis vahel õige harva.
pole kasu, et mulle öeldakse, et jah, ma mõtlesin seda küll – aga välja ei öelda. need sõnad, mida ma ootan ja mis aitaksid mul tasakaalu hoida. ja mis jäävad välja ütlemata. telefonis, näost näkku, sms-is, netis.
ma ei tea ju, kas need on siis sees üldse olemas. (kuigi ka väljaütlemine ei anna garantiid tegelikult)
need sõnad on kõik olnud, aga nüüd on kadunud. ja see paneb mind ebalema.
minu sõnad kaovad nii ju ka.
need, mis niigi kardavad välja tulla.

mingid asjad on kuhjunud ja ma ei kipugi neist jagu saama.
eile öösel meenus mulle miskipärast, kuidas ma suvel Haapsallu sõitsin. ma ei suutnud kuidagi liikuma saada ja läksin suhteliselt hilja. jupp aega venitasin asjade kokkupanemist; kui need koos, siis ei saanud ikka veel liikuma. lihtsalt ei tahtnud.
kui ma lõpuks mööda vana maanteed kohale jõudsin, olin ma muidugi rahul.
kuigi ma ei saanud seal ennast täielikult tagasi.
enese eest saab põgeneda vaid ajutiselt. eemalolek ei tee probleeme olematuks. edasilükkamine ei lahenda midagi.
ma püüan mõelda, kui palju ja kas ma olen püüdnud jätta oma endiseid elukaaslasi enda lõa otsa. vist väga ei ole. ma võin mingi aja neid üritada veel siduda, aga enamasti saan ma siiski veel üsna sobival ajal aru, et vabandust, mul pole sinna enam asja.
ja kui mul on siis vaja mingit abi, on mul piisavalt sõpru, et mitte hoida ühtegi endist enda küljes kinni väikeste palvetega.
vähemalt mitte tihti.
sest kui juba kõik on väga läbi, siis võib ju vahel paluda ka midagi.
ma ei ole tagasimineja tüüp, ent ometi on asju, mida ma oleksin pidanud kuidagi teistmoodi tegema. juba ammu.
aga ma olen tänases päevas ja lähen edasi sellega, mis mul. ja selleta, mida mul pole.