see asi, mida nad nimetavad Starmani internetiks, on viimasel ajal meie juurest lahkumas. või õigemini on üsna vahelduvalt. lihtsalt käib ära, lühemateks ja pikemateks perioodideks. palju üle veerandtunni vist pole ära olnud, aga on hetki, kui seegi on liiga pikk aeg.
klienditeenindus on mulle ühel korral rääkinud nõrgast signaalist, ülejäänud korrad peamiselt soovitab modemile-ruuterile resetti teha. ma küll arvan, et korda viis päevas algkäivitada pole ka normaalne. ruuterile sai isegi uus tarkvara peale sebitud, sest mingi hetk mõtlesime, et viga on kusagil ruuteris. aga see ei muutnud midagi.
äkki peaks mingi tehniku ikka ligi laskma? kuigi omal ajal Elioniga lõppes see nii, et ka uue modemiga (siis mul ruuterit ja wifit polnd veel) jäi nett ikka jamama ja siis saigi Starmani kolitud. kusjuures kuigi vahel on olnud naljakad probleeme, on vähemalt nett püsinud siiani.
aga nüüd ma ei teagi, mis edasi teha. eks muudkui helistan, kui olen jälle resettinud ja netti ikka pole.
Aasta: 2008
raisatud toit
täna hommikusöögiks ostetud salat ei kõlba küll kusagile. ma ei saa aru, kuidas osa salateid nii hapuks saadakse? kas nad tõesti lisavad majoneesile veel äädikat, säilivuse huvides või mis? ja leidub piisavalt palju minusuguseid, kes prooviks ostavad, et ikka toodetakse?
üleüldse enamik poodide valmistoite ei kõlba ikka kusagile. mingi pisike valik on söödav, aga üldiselt, no kasvõi need salatid, võta üks ja viska teist. neid nö soojasid toitusid ma parem ei räägigi. konkreetne liha on konkreetne liha, aga kõik muu.. noh..
pean ikka hakkama neil hommikuil, kui liigvara tööle jõuan, võikusid kodust kaasa võtma. aga ikka mõtlen, et aega on nii palju, käin poest läbi. mõttetu.
kahju on toitu prügikasti visata 🙁
turvalisusest
eile oli lasteaias loeng. sarjast ‘Turvaline lasteaed’. tegelikult sisaldas see endas palju rohkem ja tuletas meelde palju muid tähtsaid asju. eelkõige neid, kuidas enda ja lähedaste elu ka vaimses mõttes turvaliseks muuta, mitte ainult füüsilises.
kokkuhoidmine on oluline. mees ja naine on kõige tähtsamad, lapsed ei ole eespool. õige ka, sest lõpuks lapsed ju lähevad oma teed. hea küsimus oli, et kui lennujaamas on kogu pere vastu tulnud, keda esimesena kallistada: muidugi meest/naist. enamike jaoks see siiski ei ole nii elementaarne.
öelge inimene, kellel ei ole tunnustusvajadust? kõigil on see kusagil peidus. miskipärast aga tikub negatiivne palju paremini pinnale (haha!, irooniline naer). ka suhte ja pere hoidmiseks on tunnustamine vajalik. kui mõtled teisest midagi head, siis ütle see välja. ära ütle vaid siis, kui midagi on pahasti. tunnusta ja ütle häid sõnu. ei saa nii, et pulmas ütled ‘ma armastan sind’ ja siis järgmised 20 aastat ütled, et ‘no ma ütlesin sulle korra, palju seda korrata võib siis’. jah, tõesti, kui seda lausa iga tund korrata, siis tüütab ära. aga põhimõtteliselt pole häid sõnu kunagi liiga palju.
armastamine, andestamine, unustamine. üldiselt me usume, et me oskame armastada. eks sellega on ka nagu on muidugi. andestamine ja unustamine on seoses. kui sa oled mingi asja andestanud, siis tuleb ka unustada selles mõttes, et ei heida seda rohkem nina peale. see on ju väga tüüpiline, et öeldakse, et andestan, aga siis kuuled ikka ja jälle, et kuidas sa seekord ikka nii tegid.
ja muid selliseid asju.
ma sain sealt päris hea positiivse laengu ja hea tahte.
noh, veidi hiljem see küll lagunes, aga mis seal ikka. alustan täna uuesti. peale seda, kui olen veidi veel puhanud.
valed mõtted
ma ei taha mõelda.
mõtlemine ajab kõik jälle sassi.
jah, ma saan kõigega hakkama, muidugi saan. aga nõme on see, kui teiste, näiteks, logistika on ikkagi tähtsam kui minu oma.
detailid pole olulised.
sest ma saan ju hakkama kõigega ise.
iial ei tasu arvata, et äkki ma olen ikka tähtsam kui keegi teine.
asjalikuks kasvamine
kui me eile enne küllaminekut käisime poes ja ma muidugi unustasin viinamarjad kaaluda (sest ei püsi meeles, et kus poes peab kaaluma ja kus mitte), siis oli minu poja see, kes mind lohutas. ohkasin kassas, et müüja ärgu mingu kaaluma, et me ei võta (järjekord oli noh) ja RM ütles asjalikult: ‘emme, sellest ei ole midagi. teinekord ostame need viinamarjad’.
🙂
kassi-ime
ma juhtusin täna nägema, kuidas kassid olid ninapidi koos ja EI kakelnud. üsna lühike viiv oli seda küll, enne kui Jojo käpaga rehmas ja nad laiali jooksid, aga igatahes. ninad vastakuti!
võimalus veeta laupäeva koolis
see õppejõud, kes on siiani nt ühele tütarlapsele nööri soovitanud, jõudis täna juba Särevere kooli soovitada osadele. vaatame, mis põnevat veel täna juhtub.
aega on meil kella viieni, nii et jõuab veel.
talvine lohe
kingiti mulle jälle pilt..
***
haa, päike!
et võtaks kätte ja jalutaks mereääres käsikäes.
ainult see teine käsi on suht kättesaamatu hetkel. nii et lükkame edasi.