vihm.
refreshin mõttetu järjekindlusega fotokalas pilte ja ootan, et aeg saaks parajaks.
piltide vahele tuleb mingeid selliseid, mis tekitavad seoseid. mingid vanad pildid. loen kommentaare ja muigan, mõeldes nendele aegadele.
mõned pildid on olevikust ka, aga ikka mingite seostega.
ja siis mõtlen sellele, kuidas ajad muutuvad. inimesed muutuvad. tulevad ja kaovad. mõni neist päriselt.
maailm on kummaline paik.