täna on siis ostuvaba päev.
Allar avaldab oma arvamust sellise kampaania suhtes.
mina arvan, et selle päeva mõte polgi niivõrd see, et ühel konkreetsel päeval mitte osta kuivõrd tähelepanu juhtimine ostuharjumustele. kuigi ega üks päev, mis nagunii läheb enamikest mööda, väga palju ei muuda. aga kõik algabki pisiasjadest.
ilmselt küll majanduslangus on tõhusam meetod oma tarbimis- ja ostuharjumuste muutmiseks.
aga siiski tasub täna sellele kõigele mõelda korra 🙂
Kuu: november 2008
märtsilumi kummitusbussiga
meenutus märtsilõpulumest, kui sai veidi pilti ka tehtud.
külmad varbad
kaks autot olid otsutanud trammiteel mingi kokkupõrke teha. tore. rivis seisvaid tramme oli ikka päris mitu.
pool teed kooli läksime jala (loe: sumpasime läbi vee, sopa ja lume). üsna kohutav tegelikult. sõiduteed muide olid veel kõige puhtamad, kõige hullemad olid teeületused. läbi vee pidi igal pool kalpsama. teine ‘tore’ lõik oli kalamajas, kus kitsas kõnnitee oli libe ja räästast tuli vett peale. aga mujale ka minna ei olnud, sest siis oleks põlvini lumes olnud, brrr!
kooli jäi mu jüts selle peale hiljaks muidugi ja minu idee vahepeal tulla koju suppi keetma läks ka lörri. lihtsalt aega jäi liiga väheks.
varbad külmetavad siiani. päris koledasti.
koolitöö on viimistlemisel ja saab varsti välja prinditud. selgub, et mul on isegi heas seisus see. pooltel pole eriti midagi, nagu selgunud on.
muud tööd ka. paar asja, mis ma pean lihtsalt ära tegema. mingi hoog on sees, peab ära kasutama.
enne kui jälle see talveune-tunne peale tuleb.
vähem kui kuu ongi jäänud
aastalõpu lähenemist on märgata igasuguse jõuluteemalise tegevuse kasvuga. väike pidu siin, teine seal, lasteaia heategevuslik üritus, kasvatajate kingirahad.. viimasega pean vist jälle mina tegelema, niigi on hilja peale jäänud :O huvitav, et keegi teine pole juba üles võtnud. aga see kipub nii vist olema, et kui korra teed, siis eeldatakse, et jäädki tegema. eks ma siis jään.
egopaid
eile oli RM-il ujumine ja läksin varem lasteaeda järgi, nagu ikka neil päevadel. sain nad kätte sööklast ja ütlesin õpetajale, et ma viin ühe poisi ära. õpetaja vaatas siis meid seal ja ütles, et see poiss võiks küll jääda ja ma võiksin parem mõne teise ära viia. ma jäin siiski endale kindlaks 🙂
vaatasin uuesti õppeinfosüsteemi. eelmisel sessil tehtud eksami hinne oli väljas. üsna koba peale tegin seda eksamit, minust väga mööda aine oli. aga siiski, napilt positiivne tulemus käes. jess!
juba mõni aeg tagasi ütles grupivend, et selle eksami tulemused on väljas. vaatan mina siis õppeinfosüsteemi ja seal on kirjas endiselt, et ‘mitteilmunud’, selle esimese korra lahkumise peale. pagan! mõtlesin siis, et ma pole oma kodutööle, mis oli eksami eelduseks, vastust saanud. et kas sellepärast või? eriti nõme oleks siis nüüd kodutöö uuesti saata ja veel üks kord seda eksamit vehkida teha ju. kuigi see viimane tegemine ei kannata mingit kriitikat. ma parem ei räägi, kuidas see käis.
aga nüüd vaatasin seda viimast hinnet ja korraga avastasin, et puuduva eksami hinne on rida ülevalpool ja täiesti kindlalt positiivne 🙂
ei, ma ei ole uhke selle üle, kuidas ma selle hinde sain, aga vähemalt pole mul ühtegi võlgnevust kirjas!
ning viimasel ajal olen saanud oma fotode suhtes jälle positiivset tagasisidet. selleni välja, et tehku ma uus näitus. eks näis, ilmselt niipea ei jaksa.
lisaks sain veel paar töist asju kenasti tehtud.
nüüd palun lilli ja okolaadi ja pai!
une-eelselt
mu kahest kirjatööst on kummastki, noh, 80% tehtud. edasi on rohkem nokkimine ning tehniline pool ehk sisulist mõtlemist vähem. aga kuna järgnevatel päevadel on ka ‘päris’-tööga tegemist, siis on ju aega ka veidi vähem.
tegelikult ma isegi ei uskunud, et ma tänaseks nii kaugele jõuan üldse. panustan veel põhitöö homsele hommikule ning neljapäevaks jääb viimistlemine.
aga pea valutab ja ilmselt on mingi üleväsimuse staadium. kuigi ma pole poolte öödeni istunud üleval. ainult natukene 😛
või siis on see peavalu mingist kergest pingelangusest.
täna tegin umbes kolm lumepilti ka. seebikaga linnas. polegi jõudnud vaadata, mis välja tuli. kahju on lausa natuke, et ei ole jõudnud kusagile. päeval on vahepeal nii fantastiline valgus, et sure ära.
tähendab, ma ei hakka surema. kohe kindlasti. aga lihtsalt et lumi ja valgus ja puha.
no ehk tuleb ikka veel talve. kevadel oli ju märtsi lõpus vinge talv ja tollest on mul küll pilte. kusagil .. mujal, vist.
magama ära.
külm
ükskõik kui kuumaks ma vett ei keera, on mul vannis ikka külm. veider.sest tavaliselt mulle ei meeldi liiga kuum vann.
kui ma käega kraanist tulevat vett katsun, on see ometi kuum. ma ei saa aru, kuhu see soojus kaob. miks see minu juurde ei jõua?
alles siis, kui ma end vee all sooja duiga üle lasen, hakkab veidi soojem.
kiired ajad
jube kiire on. kõik asjad ühel ajal. puhata ja mängida ei saa. eks siis kunagi teine kord.
lume ja tuisuga on kõik korras. igalt poolt läbi murtud. lumme ei mattunud. kuigi hea meelega mattuks ja sulaks alles kevadel välja.
jõhvikad
sellised need siis ongi. nämmad pealegi 🙂
saiataigen kerkib. sellise ilmaga ei oska midagi muud teha. vaatasin oma ammust poolikut käsitööd, seda sobiks ka teha.
aga tegelikult pean hoopis kooliasju tegema. neid ei ole lihtsalt enam mitte kusagile lükata.
lohutus selle juures on see, et kui ma veel veidi pingutan, siis peaks kevadeks ühel pool olema!