minevikupõige

‘mingid asjad jooksid kokku’, ütlesin ma teises aknas.
sest korraga uppusin ma ära kusagile.. kaheksa aasta taha. lihtsalt. üks nimi, üks lugu, mõned mälestused. ühed pildid, mida ma parem vaatama ei lähe.
muusika, mida ma nüüd juba saan jälle kuulata.
visuaalid, mida ma võin jälle vaadata.
mingid hirmud mu sees, mis on sealt ajast pärit.
mingid mõjutused.
tapetud igatsus. sest sellel ei olnud enam mõtet.
mingi teadmatus.
mingi küsimus, millel mul ei ole siiani vastust. ma ei loodagi seda enam saada. ma ei küsigi seda.
sellel kõigel oli rohkem tagajärgi, kui oodata oleks osanud.
elu läheb edasi.

tähelepanek

mulle ikka ei sobi selline värk, et on mingi seltskond, mingi istmine-pidu ja ööbimine nii kuidas juhtub. isegi siis, kui ma lähen varakult magama ja ei lähe linna peale edasi töllerdama. võib-olla seda hullem just. sest igaühe tagasiimbumine häirib siis ju.
vanaks olen jäänud ikka.
või sõltub see ikka väga konkreetsest seltskonnast ja ma olen nõus seda tegema ikkagi väga-väga heade tuttavatega.

kolm mõtet

normaalne ju, kui kütusekett teatab, et nemad lasid hinda alla, kuna kõrvalolev kett tegi seda. aga just nii see toimib 😛
meil on järjekordne õppejõud, kes arvab, et lähimad kolm kuud me võiksime elada tema aine nime all.
ja ma olen siin koolis piisavalt … silma jäänud. isegi raamatukoguhoidja teab mu nime, kuigi meil otsest kokkupuudet pole. haha.

kuidas minust oleks peaaegu varas saanud

tänapäeva asjad ei ole teatavasti igavesed. kraanikauss on mul köögis olnud üle seitsme aasta ja esimene kork läks katki umbes pool aastat tagasi. nüüd, nädal või paar tagasi, läks teine ka. selline tavaline köögivalamu kork, seda tüüpi nagu sellel pildil.
‘noh’, mõtlesin ma naiivselt, ‘mis võiks olla lihtsam, kui minna ehituspoodi ja osta uus kork.’
naerukoht.
käisime nädalavahetusel läbi päris mitu ehitusmaterjalide poodi. peale ise otsimist ja mõnelt teendinajalt nõu küsimist sai selgeks, et neid korke eraldi ei müüda! palun väga, osta koos äravooluga.
et nagu mida? mul on vaja korki, mitte äravoolu. need on küll omavahel seotud asjad, aga-aga!
ma olin veel hästi korralik, vana korgi tükid olid kaasas, et võimalikult täpselt uus valida.
ei midagi.
äravoolud on kenasti oma kinnises pakendis. lahti eriti teha ei taheta, sest kui mina ei osta, kes siis lahtist pakki soovib. pusi läbi kilekoti proovida, kas on sama mõõtu.
ütleme nii, et ma olin päris tigeüllatunud. juba selle üle, et sellist korki ei saa niimoodi lihtsalt osta.
aga näidiskraanikaussidel on korgid olemas. ning lõpuks oli mul küll tunne, et kui samas vahes inimesi ei oleks, siis ma lihtsalt võtaks ühe näidiskorgi. jätaks oma vana sinna asemele või midagi.
ma muidugi ei tea, kas ma oleksin seda ikka teinud.
lõpuks võtsin siis ühe odavama äravoolu ja ostsin selle ära.
no ja kas see kork siis sobis?
muidugi ei sobinud!
sest see keskmine pulk oli jäemdam kui mu vanal korgil ja ei läinud sinna auku sisse. haha. äravool.
tegelikult saime lihtsamalt, drelliga mees (pooliti kodustatud) puuris lihtsalt selle augu natuke suuremaks. ja mingi keemiaga tegi teise vana korgi ka korda (ee, tegelikult vist mehaanikaga, mitte keemiaga). nii et nagu võiks korras olla.
aga ei, see pole veel kõik!
selgus, et kui ma panen selle uue korgiga siis kraanikausi korralikult kinni ja lasen veel sisse, siis pole see kork avatav! sest see tõmbamisepulk ongi lihtsalt selline pulk! vee all libe pealegi. nii et ma kasutan tange kraanikausist vee välja laskmiseks.
lubati mingi rõngas või midagi sinna külge orgunnida.
järgmine kord lähen tõesti võtan ühe näidiskorgi lihtsalt.
aa, muide, ega kellelgi pole äravoolu vaja, ilma korgita? 😉

ei lähe Jaama turu kallale!

ma juba lootsin, et Balti Jaama turu kallale ikka ei minda.
aga ei. ikka on vaja jälle kõik ära uuendada.
otse loomulikult ei ole mul midagi selle vastu, et Balti Jaama, kui Tallinna peavaksali, ümbrus korda tehakse. et tekib mingi loogiline bussi-trolli-trammi-rongijaam, nagu mujal maailmas (kusjuures ma olen absoluutselt kindel, et sellest ei tule ikkagi sellist keskjaama, nagu mujal linnades ja mõnigi asi jääb seal umbes samasuguseks, nagu Hobujaamas – nagu oleksid asjad koos, aga ei ole ka, trammipeatuse perroon on kaugelt liiga kitsas ja seal bussiterminali saamine üsna ebamugav ja kõik bussid ei mahu terminali ära ja muu selline). et seal pole enam sellist imelikku seltskonda ja ma ei pea lapsele seletama, miks onu seal põõsa all magab, kui me trammiga mööda sõidame. et tekib mingi jalakäiate ala ja puha.
aga-aga, selle jaoks ei pea kõike ära likvideerima ja ära lammutama. või turgu kui sellist ära kaotama. et jätame ainult euronõuetele vastavad steriilsed müügikohad alles. no tänan, ei.
ka vingetes eurolinnades sellised turud olemas. nojah, alati pole just toit ja tööstkaup segi, nagu meil, aga mis siis. ongi huvitavam ja rohkem rahvast ka. mulle see just meeldib, et on kõike natuke. et võib lihtsalt ringi käia ja uurida ja vaadata ja imestada. ning sellehulgas ka vajalikku osta.
ei, ma ei karda mingite sanitaarnõuete pärast. pole ma kunagi turutoidu pärast pidanud põdema. lihavalik on suurem ja odavam kui poes, pealegi saab sealt alati värskemat liha, kui supermarketist. aedvili ja maitseroheline on ‘ehe’, kui õigest kohast osta. teatud asjad on kallimad ka, aga see on siis juba oma valik ja teadmine.
kusjuures Riias on raudteejaama tehtud ju vinge kaubanduskeskus, aga samas on seal kõrval ka suur-suur turg alles. kuigi see pole vast kõige parem näide, sest seal on ka veidi samu probleeme nagu meil selle raudteejaama ja turuga. aga siiski.
siinkohal on see Kadaka turu näide väga hea. algul oli ka kena jutt, et suurt midagi ei kao ära, aga nüüd on seal turg kus?

arhiiv või?

pildiarhiivi mõte on ju arhiveerida võimalikult esinduslik valik võimalikult hea kvaliteediga pilte?
ja siis kuulan ma kõrvalt juttu, kuidas ikka ei tohi liiga suuri pilte arhiivi saata, arhiveerigu fotograaf neid omale nii suurelt, kui tahab. möhh?
ei tasu siis imestada, et osa fotograafe sellesse üksusesse väga sõbralikult ei suhtu. huvitav, millal arhiivikliendid selle peale ära kaduma hakkavad?

***

Ma olen omaenda toas, omaenda mõtetes kinni.
Siin on mu varjupaik. Vähemalt ma arvan nii.
Õues on sügis. Päike paneb puu otsast tuule poole ära sikutatud lehed helgelt särama. Kõik need kollased, kuldsed, oran˛id, punased, violetsed, pruunid toonid. See ringkäik, mis ei lase end tühistest inimlikest probleemidest häirida.
Loodus on suurem.
Mina siinpool akent võin mähkuda oma muredesse ja rõõmudesse. See puudutab ainult mind ja ei mõju kuidagi sinna, mis on teisel pool. Kogu mu olemasolu on nii tühine selle kõrval.
Nii et ma võingi end vabalt tunda. Sest minust ei sõltu midagi. Ma ei muuda midagi. Minust ei muutu midagi. Ning mul ei olegi põhjust midagi tunda.

tegemata eksami järeleksam

nädala pärast on jälle kool.
eile tuli kiri, et seda eksamit saab laupäeval järgi teha.
kirjutasin seepeale kooli kirja, küsimusega, et kas seekord on eksam vastavuses õppejõu poolt antuga või mitte. ja et kui mitte, siis ma ei tee ka seekord ja vajadusel pöördun ‘kuhu vaja’ (mailis on täpsemalt see muidugi kirjas, siin pole oluline). kenasti ja viisakalt ja sõnastatuna nii, e ma ei süüdista konkreetset kolledzhit selles jamas, vaid et probleem on õppejõus.
täna hilisel pärastlõunal helistas mulle kooli õppekorraldusspetsialist ja küsis, et kas ma ‘sellest sinisest raamatust’ õppisin. mh? meil ei olnud ju üldse mingit kirjanduse loetelu. ja ühte raamatut ma nägin, seal ei olnud suurt midagi.
igatahes olid nad täna pool päeva vaadanud ülesandeid ja raamatuid ja leidnud, et kooli raamatukogus on üks õpik, kus vajalikud valemid on sees. ‘see sinine raamat’.
telefonikõne oli muidugi töisel ajal, ma ei lülitunud kohe ümber ja mul on tunne, et kui ma lähen Tallinnas raamatukokku otsima seda sinist raamatut, siis ma ei leia midagi 🙂
nii et esmaspäevaks pean leidma mõne koolikaaslase, kes saab kooli raamatukogust läbi käia ja mulle täpse nime öelda, siis saan õppida.
iseasi, et kas see nüüd niimoodi on ikka päris õige jälle..
aga üks sinine fotoakvarell eilsest hommikust siia lõppu 🙂

trtmnt1320.jpg