ei, ma ei arva isegi, et sa sellele vastad või kuidagi reageerid.
ma arvan, et see on sellest, mis täna oli. et sa kuidagi hindasid midagi minutehtut, teadmata, et mina olen seal taga. mingid naljakad seosed tekivad kusagil vahel. eriti veidi joomase peaga.
näiteks see, et vahin mingeid suvalisi videoid ja filme ja jään korraga kinni kaadri pikkusesse. asi, millele ma ei osanud tähelepanu pöörata enne aastat 1999. lihtsalt. ja nüüd korraga vahel torkab nii kohutavalt silma.
või siis ongi seos siin. et ma vahin Massive Attacki videosid, kus paljude puhul on kasutatud pikki kaadreid ja äkitselt löövad asjad kokku. ma mõtlen korrada pigem operaatoritööle ning see tundubki olulisem, kui hilisem lõikus. kuigi mõlemad on olulised.
mul on eelmisest talvest video lõikamata.
või see, et ma saan aru, miks enamik tänapäeva nn fotograafe ei oska mustvalgega midagi peale hakata. sest nad ei taju valgust. võibolla ei taju mina ka, aga ma tean, et see on oluline – ning seega ma kas arvestan sellega kohe või mitte. sest mis oli fotograafia digifotograafia võiduni ja eriti mustvalgel ajal? mäng valgusega.
mult küsitakse nõu, et kas minna fotokursustele või millistele. või milline kaamera teeb head pilti. viimane küsimus on lihtne – see pole kaamera, see on inimene. aga kursused – ma ei tea. ma olen oma teadmised korjanud kokku erinevatelt inimestelt, nagu sina. ning muidugi lihtsalt teinud asju. ilnma üles märkimatagi, et mis ja kuidas. midagi jääb pikapeale niisama sisse.
viimasel ajal ka aina rohkem filmile. sest see digpiltide mass on väsitav, ma lihtsalt ei näri end sealt läbi. minu saamatus, ma tean. aga ma hakkan filmigagi end juba kindlamalt tundma.
või siis on midagi ikka kusagil seal kaugel, mida ma ei saa unustada ja mida tänapäeva digimaailm ei löö üle.
ma ei saa endast tehtud pilte/negatiive su käest kätte, onju? vaikimine tähendabki siinkohal nõusolekult.