kui tramm peatus 100 meetrit enne peatust kontrollida märguande peale, läks hulluks sebimiseks. kõik tormasid korraga kompostrite suunas. julgelt veerand trammitäit.
no mida?
kelle tagant me siis nüüd varastame?
hea on vinguda, et meie ühistransa on jama: määrdunud, vana, käib harva. aga kui me ei taha selle eest maksta, kust me siis parema saame, ah? pealegi ei ole meil need hinnad väga kallid ju ka, kui aus olla. aga see ongi seotud: kuni ühistransport ei ole kõrgel tasemel, ei taha keegi juurde maksta. aga kui me juurde ei maksa, siis ei muutugi midagi paremaks.
riik teatavasti panustab ka praeguste tõusvate kütusehindade juures maanteedesse, selle asemel, et ümber orienteeruda. ronge pidi vist ka vähemaks võetama (nagu oleks veel kuskilt võtta!).
kuigi, rongidest rääkides: miks meie rongid rapuvad nii hullult ja mujal oluliselt vähem? st ma isegi nagu aiman-tean, et miks, aga ikkagi jääb see küsimus.
ja siit edasi see, et ega meil ei läheks selline autoswapi kontseptsioon ka veel peale vist, nagu UK-s Streetcar.
ja veel edasi, et ma võin võtta omale koolitusse inimesi, kes soovivad vähendada autokasutust. mitte mingi grupi või kursusena, aga nö live-teenusena. idee on autovaba päeva korraldusmeeskonnalt pihta pandud 😛 kui on huvi, siis mail on lehe paremas veerus all olemas 🙂
Päev: 29. september 2008
kiri minevikku
ei, ma ei arva isegi, et sa sellele vastad või kuidagi reageerid.
ma arvan, et see on sellest, mis täna oli. et sa kuidagi hindasid midagi minutehtut, teadmata, et mina olen seal taga. mingid naljakad seosed tekivad kusagil vahel. eriti veidi joomase peaga.
näiteks see, et vahin mingeid suvalisi videoid ja filme ja jään korraga kinni kaadri pikkusesse. asi, millele ma ei osanud tähelepanu pöörata enne aastat 1999. lihtsalt. ja nüüd korraga vahel torkab nii kohutavalt silma.
või siis ongi seos siin. et ma vahin Massive Attacki videosid, kus paljude puhul on kasutatud pikki kaadreid ja äkitselt löövad asjad kokku. ma mõtlen korrada pigem operaatoritööle ning see tundubki olulisem, kui hilisem lõikus. kuigi mõlemad on olulised.
mul on eelmisest talvest video lõikamata.
või see, et ma saan aru, miks enamik tänapäeva nn fotograafe ei oska mustvalgega midagi peale hakata. sest nad ei taju valgust. võibolla ei taju mina ka, aga ma tean, et see on oluline – ning seega ma kas arvestan sellega kohe või mitte. sest mis oli fotograafia digifotograafia võiduni ja eriti mustvalgel ajal? mäng valgusega.
mult küsitakse nõu, et kas minna fotokursustele või millistele. või milline kaamera teeb head pilti. viimane küsimus on lihtne – see pole kaamera, see on inimene. aga kursused – ma ei tea. ma olen oma teadmised korjanud kokku erinevatelt inimestelt, nagu sina. ning muidugi lihtsalt teinud asju. ilnma üles märkimatagi, et mis ja kuidas. midagi jääb pikapeale niisama sisse.
viimasel ajal ka aina rohkem filmile. sest see digpiltide mass on väsitav, ma lihtsalt ei näri end sealt läbi. minu saamatus, ma tean. aga ma hakkan filmigagi end juba kindlamalt tundma.
või siis on midagi ikka kusagil seal kaugel, mida ma ei saa unustada ja mida tänapäeva digimaailm ei löö üle.
ma ei saa endast tehtud pilte/negatiive su käest kätte, onju? vaikimine tähendabki siinkohal nõusolekult.