koolitus on hea. absoluutselt rahul olen. meid ei ole väga palju ja teeme grupitöid ka, reaalselt. lausa veidi kahju on, et nii lühidalt ja kontsentreeritult.
muidugi ei ole kogu see asi Malmöga võrreldav ja ma ei võrdle ka, et kui palju ma kummastki saan. eks mõlemast ikka midagi.
söödetakse meid siin hästi, isegi väga hästi. lõunale minnes polnud kõht kaugeltki mitte tühi, nii et tootsin Fazerile kasumit – toidutalong oli mingile summale, ma kasutasin sellest vast poole ära.
kohapeal on ka mingit näksi + joogid kogu aeg. ja õhtusöök oli mingis vanalinna restos. udubeen, ma ütlen.
alla nii küll ei võta 😛
Riia on ikka suurlinnam kui Tallinn. naljakas. või tundub mujal alati parem? ei, tegelikult mitte, sest Riia on suurem ju.
ja suurlinnades on midagi, mis mulle meeldib. mingi teistmoodi elu.
kolmveerand kümne paiku tuli mulle tänaval vastu pruutpaar väikese saatjaskonnaga: lühike ümarik tumedajuukseline mees ja pikk blond pruut. kusagil veidi eemal istusid kaks kutti, suitsud suus ja põristasid trumme, mingeid konkreetseid rütme (ei, nad olid täiesti eraldi, mitte pruutpaariga seotud). selline veidi sürreaalne hetk, mil mul oli kahju, et pole kaasas korralikku fotokat (no ma olen nii palju Riias käinud, et võtsin aint seebika kaasa), kuigi selles hetkes oleks video isegi veidi parem olnud, vist. või ma ei tea.
paremalt tuleb kuskilt söögikohast vaikselt pehmemat klubimusa, vahetult ees on kamp purjus inglise noormehi, kes talutavad oma kõige jalutumat (loe: täis) sõpra, siis korraga õnnelik noorpaar ja nende tagant trummipõrin. keset Riia vanalinna.
seda ei saa lihtsalt kirjeldada.
kusagilt läbi muude tänavahäälte kostub see trummipõrin vaikselt mu aknast ka sisse.
hotellil on kolm tärni ja mu tuba on suur. mul on oran˛ santehnika 🙂 ja ma ostsin omale oran˛i allahinnatud kaelakee.
mul on kahju, et ma ei saa siia jääda kauemaks.
P.S. jalad. tegin väljamineku. enamik allahinnatud punaseid tänavakingi (Clarks, Marco Tozzi jms normaalsed firmad) olid nubmer 40. ma ei hakanud siiski minema selle peale, et olgu suurem ja ärin pärasst maha. täna sain Origost siis 38,5 Capriced omale, punased, kvaliteetsed, nunnud. eks nõuavad ka natuke sissekandmist muidugi, aga vähemalt ei pea ühtedega kogu aeg olema.
see on see väsinult pakkimine :S
Päev: 24. september 2008
Riia II: mu vaesed jalad
plaastririba võtsin kaasa, kääre mitte. geniaalne.
siit lahkudes kõnnin nädal aega ilmselt kätel.
väsinud peast kotti pakkida ei ole väga fun. vahtisin hommikul koti täiesti ebaloogilist sisu. see kaks päeva saab hakkama küll, oleks vaid teised jalanõud ka.
ja ma ei oska sellel arvutil wifit lihtsalt välja lülitada.