Päev: 12. september 2008

minu laps, kellele üldiselt meeldib asju teha nii, et ta neid kohe oskab ja kes tavaliselt ei ole rahul, kui ta mingeid asju ei oska ja teised temast paremad on, see minu laps on oma ujumistrenniga väga rahul. ometi on ta seal üks noorematest ja vähemoskajatest.
eile ma ei vaadanud nende trenni pealt. oli asjaajamisi.
kui ma aga päris lõpuks kohale jõudsin, tegelesid nad vette hüppamisega. lihtsalt, jalad ees. minu oma hüppas ka ja päris rõõmsalt.
pärast uurisin, et mis nad veel tegid. noh, näiteks olid nad seekord ujunud ka piki rada, mitte ainult risti. üks kord selili ja kaks korda kõhuli, nagu RM mulle teatas. umm? minu laps? see, kes esimeses trennis ei suutnud vees eriti selili olla (üleeile õhtul vannis oli täiesti normaalselt selili, ütlesin siis, et ujudes peab samamoodi olema ja laskma end vee peal kanda, et kui üritab kuidagi pead püsti ajada, on kohe jama majas), liikus nüüd terve see 25m ära? jalad ulatavad tal nagunii põhja ainult basseini madalamas otsas mõne meetri ulatuses..
edasipidi, jah, ma olen talle koeraujumise-liigutusi üritanud õpetada. aga ikkagi.
ning vettehüpete kohta ütles ta, et neid ei pidanud tegema, aga suuremad poisid (seal on ka 2a temast vanemaid) tahtsid. ja et tema hüppas ainult (!) kolm korda ja ta natuke kartis ka.
keegi on minu argliku lapse nagu välja vahetanud vist?
aga mul on hea meel, et talle meeldib. sellega läks umbes nagu lasteaiaga – et ma kartsin lapse negatiivseid reaktsioone kordades rohkem, kui neid reaalselt tuli.