vahtisin täna poes neid kahte rüblikut, kes seal täiesti kohutavalt ringi tormasid ja leidsin, et mul on ikka vedanud. sellega, et mu laps ainult lunib mingeid asju, aga ei mängi võõraste taga teistega peitust ega midagi.
ühe pere lapsed olid vist, 6-8-aastased umbes. vanaemaga vist. väga ei keelatud ega midagi. minul oli kõrval paha tunne, kuigi mu laps pidas ennast hästi üleval. või noh, nii nagu ikka. nende kõrval küll väga hästi.
emana ma ei kipu teisi lapsi eriti arvustama niimoodi. aga see oli tõsiselt karm elamus lihtsalt.
tegelikult ma tean küll, et lastega pole poes alati lihtne. aga peab ju ometi üritama neistki inimesed kasvatada.