kusagil internetis öeldi täna, et ‘auto ostmine on endale aja ostmine’. oh?
kui ma arvasin seepeale, et auto ostmine on mure ostmine ka.. ning jääb vähem raha muude asjade ostmiseks, siis tuli vastus, et raha saab alati juurde teha, aga ega ei saa.
aeg.
tänapäeva märksõna. kogu aeg on kiire-kiire-kiire. kiire, et teha juurde rohkem raha, et jõuda igale poole, et teha juurde rohkem raha. et osta auto ja aega.
pea hakkab selle peale ringi käima.
ma olen ise ka selles oravarattas. peaaegu.
sest ajaga on nii, et seda tuleb lihtsalt leida. vajalike asjade jaoks leiab seda ju alati.
rahaga on ka sama muidugi.
ainult et nii ühel kui teisel juhul tuleb see millegi näiliselt mitte nii vajaliku arvelt.
ning tegelikult on see ‘juurde tegemine’ näiline ju. jäävuse seadused ja muu selline kehtib nii aja kui raha kohta samamoodi nagu kõige muu kohta. kusjuures mingitmoodi on aeg ja raha seotud.
äkki peaks hoopis oma ajakasutuse üle vaatama?
et kas seda on nii hullult juurde vaja?
või kui on, siis mille arvelt?
mulle meeldib trammiga tööl käia. see paarkümmend minutit on minu täitsa oma aeg. veeretan vaikselt oma mõtteid ega kiirusta kusagile. kohutavalt mõnus.
see ei pea olema tramm, iga teine ühistransport sobib ka. kui see käib muidugi sinna, kus elatakse. uutesse elurajoonidesse tihtipeale ei käi. meie olematu infra-arendus.. olemasolevategi rongide doteerimist plaanitakse vähendada. raha suundub tee-ehitusse. minu jaoks üsna veider lähenemine muidugi. aga olgu.autostumine on meil populaarne ja poliitikud tahavad ka populaarsust. ning suruvadki seeläbi kaudselt seda ‘aja ostmist’ peale.
mis peale jääb aega veel vähemaks, sest pead tegema aina rohkem asju, et teenida raha, et aega juurde osta. ja see rahateenimine ise pole ka just odav tegevus.
linna kohal õhus lendavad mõned õhupallid. ajavabalt. liiga kaugel, et pilti teha.
ning laht on purjekaid täis.