väga tõsiseks ja sotsiaalseks kisub asi mul ära siin. veidi kassihuumorit vahele 🙂
allikas Muttscomics.
matemaatika üheksa eluga
Kuu: september 2008
risti üle tänase Postimehe, oma mõtteid sekka
mu sotsiaalne närv on praegu kusagil kõrgel 😛
tänases Postimehes jäi mulle esimesena silma Wendre koondamisi puudutav artikkel. ma ei saa tõesti aru sellest, et Võhma on logistiliselt vale koha peal, aga Hiina ja Poola mitte. see vabandus kõlab ju ogaralt? räägitakse logistikast, aga ilmselt on põhjuseks pigem raha. igal juhul täiesti masendav vastuolu. pluss muidugi jälle kogu asja sotsiaalne aspekt. et toodame kaugel ja odavalt, selle asemel, et oma inimestele tööd anda. muidugi, jah, eks ostja tahab ju ka odavat kaupa, mõtlemata, kas tema oleks nõus sellise raha eest üldse midagi tootma, mida need töötajad saavad. ei, ma ei ole kahjuks siiani erand olnud 🙁
muide, seesama hinna teema – tegelikult ei tea ma kunagi ka kalli asja puhul, et palju ma maksan brändi eest üldse. tihti on küll vinge bränd, maksad hulluks, aga toodetud on ikka Hiinas ja ma usun, et üldse mitte palju parematel tingimustel kui poole odavam asi.
järgmine ‘tore’ uudis oli see, et koolitüdruk pussitas kaltsukamüüjat. no kus me elame? isegi secondhand-riiete nimel ollakse valmis tapma? maitea.. oleks siis üritanud, mingit kalli firma bränditoodet pihta panna, ikka kümnete tuhandete väärtuses. ei, see on ikka lausa piinlik. kaltsukas pussitada..
st ma ei arva, et üldse peaks midagi varastama või kedagi pussitama. aga see on veel kuidagi Eriliselt Madal värk.
Lauri Leesi artikkel arvamusküljel meeldib mulle. eriti just see klassinimekirjad versus seltskonnaajakirjandus. ma ei ole eriti sügavalt juurelnud selle üle, kas klasside nimekirjad peaksid päris avalikud olema või mitte, aga tõesti on seltskonnaajakirjanduse kõrval see ikka väga tühine probleem.
ja kui ma juba sinna veebilehele sattusin, siis jäi silma ka see, et autoliisingutega on juba probleeme. aasta tagasi ei uskunud seda küll keegi.
igal juhul paneb see mind tõsiselt mõtlema ühe autode ja transpordiga seotud idee üle, mida juba kusagil on rakendatud. aga ma ei ütle, mis see on 🙂
transpordist nii ja naa
kui tramm peatus 100 meetrit enne peatust kontrollida märguande peale, läks hulluks sebimiseks. kõik tormasid korraga kompostrite suunas. julgelt veerand trammitäit.
no mida?
kelle tagant me siis nüüd varastame?
hea on vinguda, et meie ühistransa on jama: määrdunud, vana, käib harva. aga kui me ei taha selle eest maksta, kust me siis parema saame, ah? pealegi ei ole meil need hinnad väga kallid ju ka, kui aus olla. aga see ongi seotud: kuni ühistransport ei ole kõrgel tasemel, ei taha keegi juurde maksta. aga kui me juurde ei maksa, siis ei muutugi midagi paremaks.
riik teatavasti panustab ka praeguste tõusvate kütusehindade juures maanteedesse, selle asemel, et ümber orienteeruda. ronge pidi vist ka vähemaks võetama (nagu oleks veel kuskilt võtta!).
kuigi, rongidest rääkides: miks meie rongid rapuvad nii hullult ja mujal oluliselt vähem? st ma isegi nagu aiman-tean, et miks, aga ikkagi jääb see küsimus.
ja siit edasi see, et ega meil ei läheks selline autoswapi kontseptsioon ka veel peale vist, nagu UK-s Streetcar.
ja veel edasi, et ma võin võtta omale koolitusse inimesi, kes soovivad vähendada autokasutust. mitte mingi grupi või kursusena, aga nö live-teenusena. idee on autovaba päeva korraldusmeeskonnalt pihta pandud 😛 kui on huvi, siis mail on lehe paremas veerus all olemas 🙂
kiri minevikku
ei, ma ei arva isegi, et sa sellele vastad või kuidagi reageerid.
ma arvan, et see on sellest, mis täna oli. et sa kuidagi hindasid midagi minutehtut, teadmata, et mina olen seal taga. mingid naljakad seosed tekivad kusagil vahel. eriti veidi joomase peaga.
näiteks see, et vahin mingeid suvalisi videoid ja filme ja jään korraga kinni kaadri pikkusesse. asi, millele ma ei osanud tähelepanu pöörata enne aastat 1999. lihtsalt. ja nüüd korraga vahel torkab nii kohutavalt silma.
või siis ongi seos siin. et ma vahin Massive Attacki videosid, kus paljude puhul on kasutatud pikki kaadreid ja äkitselt löövad asjad kokku. ma mõtlen korrada pigem operaatoritööle ning see tundubki olulisem, kui hilisem lõikus. kuigi mõlemad on olulised.
mul on eelmisest talvest video lõikamata.
või see, et ma saan aru, miks enamik tänapäeva nn fotograafe ei oska mustvalgega midagi peale hakata. sest nad ei taju valgust. võibolla ei taju mina ka, aga ma tean, et see on oluline – ning seega ma kas arvestan sellega kohe või mitte. sest mis oli fotograafia digifotograafia võiduni ja eriti mustvalgel ajal? mäng valgusega.
mult küsitakse nõu, et kas minna fotokursustele või millistele. või milline kaamera teeb head pilti. viimane küsimus on lihtne – see pole kaamera, see on inimene. aga kursused – ma ei tea. ma olen oma teadmised korjanud kokku erinevatelt inimestelt, nagu sina. ning muidugi lihtsalt teinud asju. ilnma üles märkimatagi, et mis ja kuidas. midagi jääb pikapeale niisama sisse.
viimasel ajal ka aina rohkem filmile. sest see digpiltide mass on väsitav, ma lihtsalt ei näri end sealt läbi. minu saamatus, ma tean. aga ma hakkan filmigagi end juba kindlamalt tundma.
või siis on midagi ikka kusagil seal kaugel, mida ma ei saa unustada ja mida tänapäeva digimaailm ei löö üle.
ma ei saa endast tehtud pilte/negatiive su käest kätte, onju? vaikimine tähendabki siinkohal nõusolekult.
paar sotsiaaldisaini mõtet veel
mulle meeldib see Mathilda Thuni slaid. mõneti võiks võtta seda nagu SWOT-i, kuid loob uued dimensioonid.
teine imehea slaid, mida Thun näitas, oli Stewart Brandi raamatust ‘The Clock of the Long Now’. see graafik jagab ühiskonna/keskkonna kuueks kihiks ja näitab nende suhtelist kiirust üksteise suhtes. seejuures aeglasemad stabiliseerivad kiiremaid või midagi sellist.
ma parem ei seleta liiga palju siia juurde, pildid ütlevad ise piisavalt.
fotokott taaskasutusest ja kaks sõna sotsiaaldisainist
ma olen siin nüüd sobranud igasugused sotsiaalse disaini projekte ja läbi ühe fotoprojekti jõudsin selleni, et LowePro toodab ka keskkonnasõbralikumaid fotokotte, nagu Primuse seeria kotid. nende kottide tootmisel toimub materjalide taaskasutus. ma ei hakka siia kirja panema, sealt lingilt saab täpsemalt lugeda juba.
kusjuures mulle meeldib see, et Primuse seeria kotid on mõlemaõlalistele inimestele. praegune kott mul on hea küll – aga et kiirelt toimetada, pean ma selle libistama vasakule õlale, mis on minu jaoks vale õlg.
väiksematest kottidest on saada Terraclime seeria omad.
eBayst saab kätte mingi täiesti viisaka rahaga pealegi, isegi kui toll juurde arvestada.
ma ei hakka hetkel kotti välja vahetama. sest vana koti kandmine ribadeks on ka väga loodussõbralik 🙂
aga seda konkreetset CollectiveLens lehte peaks meil ka propageerima. nagu ka SynchroniCitiest – seda viimast ma olen küll siin juba promonud.
kohalikest projektidest tuletas Allar mulle meelde Kalkari projekti CaptureHappiness. ma ei tea, mis seisus see tal praegu on, aga seda võiks veidi elustada küll 🙂
‘teie pin palun’
tulin Türi Selverist, pthui, Grossi poest ja mõtlesin, miks ometi nii paljud müüjad ütlevad, et ‘palun teie pin’, kui kaardiga maksta ja ometi näha, et klient ise ka passib pingsalt seda ekraani, kuhu samal hetkel see juhis ilmub. hea küll, kui ma ei passi, siis tuletagu meelde. aga et ikka kogu aeg öeldakse, siis mõnedel hetkedel see viskab üle. näiteks täna.
ja ma tean jah, et koola on üsna keskkonnavaenulik toode, aga ma ikka vahel tarbin seda. näiteks kui kohvi ei taha ja turgutust on vaja. noh, riisi ja liha tootmine on ka hullult keskkonnavaenulikud.
ah, ma räägin, see pilt läheb järjest kirjumaks.
Riia, IV
tänane koolitus jooksis ajaliselt veidi umbe, aga muidu oli ka hea. vahest ehk Läti Statistikaameti-onu esitlus oli veidi nõrk või ehk siis ikkagi kogenud statistiku seisukoht. peamiseks Eurostati kasutamise probleemiks pidas ta seda, et inimesed ei ole kursis sellega, mida nad otsima peavad. hea küll, ilmselt see on osade probleemise põhjus, aga tegelikult on see ikkagi mittekogenud kasutaja jaoks üsna keeruline süsteem algul. jah, meile klõpsiti seda seal ka täieliku iseenesestmõistetavusega, aga ei olnud jälgidagi lihtne 🙂 kuigi jah, eks see tuleb kogemusega. samas püüdis see onu sellest kogu aeg üle libiseda ja jäi enda juurde, et inimesed ei tea, mida nad otsivad.
grupitööd olid väga head ja kasulikud. juba selleski mõttes, et siis olid sunnitud teiste inimestega rohkem suhtlema. st, mitte-eestlastega ka. sai kuulda teiste mõtteid ja kogemusi ja ehk mõne sellise kontaktigi, mida hiljem töös vaja läheb.
hästi naljakas oli muidugi see, kui tagasi Eestisse sõites ja juba üsna Pärnu lähistel, kus ülejäänud seltskond peale minu maha läks, selgus, et üks osaleja oli mu füüsikapraksi õppejõud 😛 seda ma jõllitasime mingi hetk, et nagu oleks kuidagi tuttav nägu, aga nimi küll kohe ühendust ei tekitanud.
igal juhul hakkasime arutama, et äkki ma saaksin oma lõputöö tema juhendamisel teha. ka vajalik asi ju.
ma ei saa üle ega ümber söögist. kursuse tagasisidet kirjutades ei olnud ma ainus, kes ütles, et liiga palju süüa. me sõime täna lõunal Il Patios (jajaa, meil on see Tallinnas ka), nii kella 2-3 vahel ja noh, ma loodan, et homne hommikusöök läheb mulle sisse.
suupisted olid koolitusel ka kogu aeg laual. eile saime kolm korda päevas süüa, täna kaks (no õhtuks kodus ju). mingid suured portsjonid kogu aeg.. oeh. ma ei kurda oma isu üle üldiselt, aga no see oli ikka üsna liig. kuigi jah, näljas oleks ka olnud kole olla.
no ja muidugi ei saanud ma mainimata jätta sedagi, et see koht pole ei itaallaste oma (nagu nad mõtlesid), vaid suur raha läheb hoopis ameeriklastele. ning muidugi soovitus, et BEF kui keskkonnaorganisatsioon püüdku valida ikka kohalikke söögikohti. pärast olin mures, et äkki läksin liiale?
ja üldse oli mul tunne, et meile sattus hea töögrupp kokku ja meie grupitööd olid kõige paremad ja eriti täpselt kirjeldusele vastavad 😛 okei, ilmselt on see väga subjektiivne. lisaks oli meie töö täpselt ‘minu’ teemasse ka ehk tarbimisest. ja see paistis siin-seal silma ka, väidetavalt.
aga olgu, homme kooli.
Riia III
koolitus on hea. absoluutselt rahul olen. meid ei ole väga palju ja teeme grupitöid ka, reaalselt. lausa veidi kahju on, et nii lühidalt ja kontsentreeritult.
muidugi ei ole kogu see asi Malmöga võrreldav ja ma ei võrdle ka, et kui palju ma kummastki saan. eks mõlemast ikka midagi.
söödetakse meid siin hästi, isegi väga hästi. lõunale minnes polnud kõht kaugeltki mitte tühi, nii et tootsin Fazerile kasumit – toidutalong oli mingile summale, ma kasutasin sellest vast poole ära.
kohapeal on ka mingit näksi + joogid kogu aeg. ja õhtusöök oli mingis vanalinna restos. udubeen, ma ütlen.
alla nii küll ei võta 😛
Riia on ikka suurlinnam kui Tallinn. naljakas. või tundub mujal alati parem? ei, tegelikult mitte, sest Riia on suurem ju.
ja suurlinnades on midagi, mis mulle meeldib. mingi teistmoodi elu.
kolmveerand kümne paiku tuli mulle tänaval vastu pruutpaar väikese saatjaskonnaga: lühike ümarik tumedajuukseline mees ja pikk blond pruut. kusagil veidi eemal istusid kaks kutti, suitsud suus ja põristasid trumme, mingeid konkreetseid rütme (ei, nad olid täiesti eraldi, mitte pruutpaariga seotud). selline veidi sürreaalne hetk, mil mul oli kahju, et pole kaasas korralikku fotokat (no ma olen nii palju Riias käinud, et võtsin aint seebika kaasa), kuigi selles hetkes oleks video isegi veidi parem olnud, vist. või ma ei tea.
paremalt tuleb kuskilt söögikohast vaikselt pehmemat klubimusa, vahetult ees on kamp purjus inglise noormehi, kes talutavad oma kõige jalutumat (loe: täis) sõpra, siis korraga õnnelik noorpaar ja nende tagant trummipõrin. keset Riia vanalinna.
seda ei saa lihtsalt kirjeldada.
kusagilt läbi muude tänavahäälte kostub see trummipõrin vaikselt mu aknast ka sisse.
hotellil on kolm tärni ja mu tuba on suur. mul on oran˛ santehnika 🙂 ja ma ostsin omale oran˛i allahinnatud kaelakee.
mul on kahju, et ma ei saa siia jääda kauemaks.
P.S. jalad. tegin väljamineku. enamik allahinnatud punaseid tänavakingi (Clarks, Marco Tozzi jms normaalsed firmad) olid nubmer 40. ma ei hakanud siiski minema selle peale, et olgu suurem ja ärin pärasst maha. täna sain Origost siis 38,5 Capriced omale, punased, kvaliteetsed, nunnud. eks nõuavad ka natuke sissekandmist muidugi, aga vähemalt ei pea ühtedega kogu aeg olema.
see on see väsinult pakkimine :S
Riia II: mu vaesed jalad
plaastririba võtsin kaasa, kääre mitte. geniaalne.
siit lahkudes kõnnin nädal aega ilmselt kätel.
väsinud peast kotti pakkida ei ole väga fun. vahtisin hommikul koti täiesti ebaloogilist sisu. see kaks päeva saab hakkama küll, oleks vaid teised jalanõud ka.
ja ma ei oska sellel arvutil wifit lihtsalt välja lülitada.