sõin oma tööle kaasa ostetud salati ära ja lootsin, et kõik on hea. no ei ole. sekretär on puhkusel ja kohvimasin veest tühi ja keegi ei saa või oska seda täita kah. lisaks kuluks tükike magusat ka ära. olgu see peale kaheksat või rummikoogike või midagi. kohviga muidugi. aga pole magusat ka. sest ma ei ostnud. sest ma arvasin, et pole vaja. ja isegi kui ma võtaksin kätte ja tooksin selle magusa, siis ma peaksin kohvi ka tooma. sest ilma kohvita ma ei taha ka. nokk kinni – saba lahti.
aga ma ei viitsi siit veel kord kusagile koperdada. parem halan blogis. sest see on märksa lihtsam (mitte)lahendus.
P.S. kodus ma muidugi upgradesin oma Firefoxi ära ja nüüd jälle mingid pluginad ei tööta. TabMixPlus kaasa arvatud ja see on nii rõve, et ma pean akende vahel kerima ja ei näe hoobilt, mis mul lahti on. noh, akende listist näen küll ka. aga selle jaoks pean ma jälle hiirt liigutama. ilmselt on mingi shortcut ka olemas, aga ma pole vaevunud miskipärast seda selgeks tegema. tegelikult mulle meeldivad shortcutid märksa rohkem kui hiirega siiberdamine.
P.P.S. ma ostsin oran˛i moblakoti omale (et olla aus, siis eile sain omale oran˛i raamiga päiksekad ka. ja nädal tagasi Anttila poest Viljandis oran˛id Karhu Originals tossud, allahinnatud!). vana punane läheb pessu ja siis kärab veel veidi ilmselt. aasta on siis see aeg, millega ära kulub täiesti. kusjuures ärakulumine meenutab eilses mingis seltskonnaajakirjas olnud juttu ee.. Airi Ojaveega vist, kes ütles, et ta kuluvad bikiinid veerandi suvega läbi. et pleekivad ära või nii (seda ma lugesin täna, sest mind ikka vaevas see küsimus, et kuidas need tal ära kuluvad küll. ühe tuttava mõte, et äkki suusariiete all kuluvad kiiremini, ei tundunud päris hästi klappivat veerandi suvega). huvitav, kus ta küll suvitab?
Päev: 22. juuli 2008
ellujääja
lugesin CV eileõhtust sissekannet ja see lõi mind pahviks. miks ma pole ise nii lihtsa asja peale tulnud?
kui panna kogu oma energia ellujäämisele (olgu see füüsilises või vaimses mõttes), siis polegi võimalik selle kõrvalt midagi üles ehitada. või juba ehitatut korralikult hoida.
sest just nii on see tiominud ja ma tean seda. aga ma pole iial mõelnud selle peale niimoodi või üritanud-osanud sõnastada.
kuigi, ellujäämisinstinkt on mul väga tugev, nii et küllap ma jõuan selle ellujäämisega (ja selle juures mingite muude asjade kadumisega) kokku puutuda veelgi.