lõpetasin oma öise töö, täna nii hilja.
see öine pilt, mille ma oleksin tahtnud siia panna, ei ole minu arvutisse jõudnud. nuuks.
aga öö on täis mõtteid ja tundeid. mida ma järjekordselt tapan ja tapan. kuni ma olen piisavalt väsinud, et voodisse kukkudes uinuda. tegelikult ma olengi. aga ma siiski kardan seda ööd.
’imelik on magada siin üksi, kui sind ei ole’.
hajuvad sõnad kusagilt.
ma ei oska varsti kellegagi koos magada. sest see tähendab hommikusi lahkumisi ja teadmatust, millal on järgmine öö mitteüksi. isegi siis, kui ma arvan, et ma seda tean, ei tea ma tegelikult.
see meenutab mulle seda, et teleturu reklaamitud leheimur imebki kuivi lehti siledalt põrandalt, nagu reklaamis näha on. me lihtsalt ise fantaseerime juurde, et imeb muru pealt ja niiskeid lehti ka. see süsteem toimib elus igal pool. me ei näe kosmoselaeva, sest me ei taha näha. elevanti on kõige lihtsam peita. ja nii edasi.
“Hea inimene võib hea eesmärgi nimel teha kohutavaid asju,” ütleb Sven Sildnik, viimasel ajal tuntud kui (:)kivisildnik. “Halbade asjade põhjendamatut kiitmist, inimestele valetamist on minu meelest üle mõistuse palju,”
see kõik mahub ühte peopessa suletud öösse.