ma sõitsin täna hommikul rongiga ja see tekitas jälle väga mitmesuguseid mõtteid. kaduvatest asjadest.
näiteks et vanasti olid rööpaseadjad sellised füüsiliselt kohalolevad tüübid, kes siis keerasid neid pööranguid. ja olid vagunisaatjad ja korras jaamahooned ja rongid vist käisid tihedamini ka.
veel varem oli kitsarööpmeline raudtee, mida oli märksa rohkem kui seda ‘suurt’. ja mul on hullupööra kahju, et see viimane omal ajal maha kisti. sest kui see oleks olemas veel, siis saaks siiani paljudesse kohtadesse rongiga (ehk), nagu mujal Euroopas.
aga meil on kõik raudteega seotud kuidagi – kaduv. kuigi teisalt, mingeid nn kiirronge ju tekitatakse. aga kuni meil on ikka needsamad vanad suured rongid, näib kõik nii mõttetu.
ja uusi liine ehitada ei õnnestu nagunii, isegi siis, kui selleks raha leida. sest mittekeegi ei taha ju, et mingi rong tema elamise lähedalt mööda läheks. jah, autorahvas nagu me oleme, ega enam ei harjuta inimesi naljalt rongile ümber. kuigi kütusehindade tõusuga – mine tea.
aga see on utoopia nagunii, sest meie rongiliiklus on nagu on. diiselrongid käivad harva ja elektrirongidega on kaetud ju ainult paar suunda.
ning kergematest rongidest võime edasi ilmselt unistada.
Haapsalu raudtee üleskiskumine oli ka kuritegu minu meelest.
aga rööpasedjad istuvad nüüd kusagil arvuti taga ja vagunisaatjat olen näinud ainult Türil…
tegelikult oleks siin mingi pildi aeg, ammu juba. aga täna ei jaksa enam panna.