relvadega puutusin ma lähemalt kokku pubekaeas, kui mu ema töötas lasketiirus. lihtsalt valvurina. aga aeg oli selline, et ikka sai laskma, kui omal aega ja tahtmist oli. ega ma palju käinud, aga suutsin piisavalt muljet jätta, et mind tollasesse TSIK-i üritati püstoli peale meelitada. olin laisk, mugav ja teise trenniga (siis veel) seotud ning jäin kodu kõrvale kooli edasi.
hilisemad kokkupuuted on olnud kaootilisemad. aga ma siiani naudin, kui saand vahel relva käes hoida. ei midagi militaristlikku selle juures. ma ei talu sõda ja ma oleksin täitsa rahul, kui maailm oleks relvavaba. aga kui nad juba olemas on, siis võib ju mõnega nendest sõber olla.
sportpüstolist ma muidugi niimoodi kahe käega ei tulistanud. aga see on õhtul, üsna väsinuna ja siis tundus selline ‘politseiasend’ parem.
oma laskmiskiirusega ma millelegi ei pretendeeri. tihedusel pole siiani väga viga 😉
muuhulgas aitab see tegevus vahel ka pingeid maandada. ainult väga ärritunult ei tasu vist laskma minna 😛 ikka siis, kui oleks rahunenud, aga pinged sees peidus. saab välja tulistada. noh, muidugi mitte vastu liiklusmärke ega üldkasutatavas kohas 😉
igapäevast relva ma kindlasti ei soovi omale ja ilmselt kedagi maha kõmmutada ei suudaks nagunii. aga sportlikus mõttes väike õhupüstol – miks mitte?
ja RM-ile peaks ka õpetama, kuidas tegelikult relva suhtuda.
loomulikult ei ole pilt taaskord minu tehtud 😉