siuke uimane ja veidi loppis on olla. motivatsioon misiganes asja jaoks on ka suht madalal. kõik venib ja tegemine võtab topeltaja tavalisega.
ja ma ei hakka vitamiine sisse sööma!
Kuu: aprill 2008
oh seda pangandust!
põhimõtteliselt ma ei salli laene ja olen oma elu praktiliselt laenudeta läbi saanud. jah, sõpradelt vahel mingeid summasid, aga nendega pean piiri ja igal juhul suhtlevad need inimesed minuga edasi, ikka sõpradena.
aga kunagi aastat umbes kolm tagasi oli mul vaja ühe asja soetamiseks võtta laenu suurusjärgus paarkümmend tuhat + veidi peale. ning ma ei saanud seda, sest leiti, et mu sissetulekud ei ole piisavalt suured. korterit selle peale tagatiseks anda ma ka ei tahtnud. lõpuks võttis laenu mu ametnikust ema ja kinni maksin selle (osaliselt) mina.
nüüd, kus mu sissetulekud on küll suurenenud – aga ma arvan, et vähem kui topelt 3-aasta taguse ajaga võrreldes – ripub pangas mulle soovilaenu pakkumine summas ca 100 000. no ma ei tea, kas nad tõesti arvavad, et ma oma sissetulekuid arvestades tahan hullult seda laenu?
ning kui mul oli tarvis ühe netitehingu jaoks oma krediitkaardi limiiti suurendada (summa oleks jäänud alla paarikümne tuhande), siis seda ma paar kuud tagasi ei saanud.
samas see pank, kuhu laekub mu pensionisammas, on nõus mulle andma koheselt krediitkaardi, mille limiit on poole suurem kui mu praegusel. mul on nende pangas üks arve ka, kus on mingi imeväike summa peal, aga see pole üldse probleem. lihtsalt ma ei taha mitut kaarti ja seega ignoreerin nende pakkumist.
täiesti kaootiline.
reedeõhtu, foto- ja söögiteemadel
The Sampler Extreme, Babyback
eilne õhtu kujunes üsna spontaanselt. kuna ma läksin tööle nagunii suhteliselt hilja, siis lõunat ma ei söönud ja olin õhtuks ikka päris näljane.
arutasime siis, et seekord Texasesse ei läheks (see on nagunii kõige lihtsam lahendus alati ja kui muud pähe ei tule, marsin ikka sinna, nii et tahaks vahel muud ju) ja helistasime Babybacki. miskipärast tõmbas sinnapoole rohkem kui Macki, mis oleks ometi lähemal olnud.
no ja siis selgus, et laua saaks alles 50 minti pärast. mõtlesime veel hetke, sest ma olin ikka päris näljane – ja siis võtsime selle laua ning tellisime toidu ära ka, et ei peaks siis nii kaua ootama.
aga aeg vaja parajaks teha. mõtlesime, et ostaks kassitoitu, seda nende lemmikut, mis otsas on. kell oli 8 läbi ja teele jäi Mustika keskus, kus mälu järgi pidi mingi lemmikloomapood olema ja kus vähemalt osa poode on 9ni lahti. nojah, aga seal oli mingi remont ja ei mingit loomapoodi. no mõtlesime, et lähme kaeme siis sealsesse Fotoluksi. oli seda siis vaja 😛
lahkusime sealt seebikarbiga(!) ning minu tuttuue NG õlakotiga. minu vana hea Nova 4 (ma ei saa siia linkida, sest nii vana mudeli infot peab liiga kaua guugeldama :P), mis on mind aastaid truult teeninud, on omadega ikka päris kapsas juba ju. oma selga-õlgu arvestades ei ole õlakott see, mida mul vaja on – aga tee mis tahad, õlakotist võtan ma kaamera märksa tihemini ja kergemini välja kui seljakotist. lihtsalt ma pean iga kord mõtlema hoolikalt, mis täpselt kaasa võtta.
seebikaks siis Nikon Coolpix s500, mis oli lihtsalt nii hullult allahinnatud, et oleks olnud tobe jätta ostmata. iseenesest umbes aastavanune mudel vist, aga nii palju tuleb uusi peale, et peab lahti saama. põhimõtteliselt seebikaks on seda ju küll ja küll, piisavalt pisike ka. iseasi, et palju mina seda kasutada saan 😉 kuigi mina olen just see, kes tassib vähem suurt kola kaasas.
igal juhul väikese jutuajamise ja õigete nimede nimetamise käigus saime seljakotist ka sellise hariliku protsendi alla 😉 kaamerast ei saanud, sest see oli niigi üle poole alla hinnatud.
igal juhul lõpetasime veidi enne poe sulgemist ja nii, et Babybacki jõudsime ka täitsa viisakalt. ja saime oma sampler extreme (pildil) üsna kiirelt kätte. mmmmmmmõnna! igal juhul ei olnud seda kuidagi liiga palju, kartuleid tellisime veel juurde. üldse on see üks mõnus söögikoht, kuigi selge see, et mitte just väga odav. no vahel võib ju ka 🙂 kaamera ja kott tahtsid kaaaa tähistamist ju 😉
tulime koju ära juba ja siis tuli mul limpsiisu. mõtlesin, et lähen võtan tagant kasiino juurest raha ning ostan midagi ületeeputkast, aga siis läksime hoopis autoga. sõitsime natuke ringi, mõnus udusegune öö oli. no ja siis tuli mulle mõte, et tahaks pilti teha. kogu tehnika oli aga kodus muidugi.
ma tegelikult ei arvanudki, et me tagasi läheme. kell oli juba ka päris palju. aga näe, tulime koju, tirisime tehnika kaasa ja kihutasime veel öösse pilte tegema.
mulle oleks meeldinud, kui autosid oleks veidi rohkem liikvel olnud, aga kesköö paiku pole midagi teha. veidi siiski oli ka, muidugi me olime ka sellistes kohtades, kus mingi liiklus ikka on.
vaatasin pildid üle ka, eks enamik on sellised, noh, igavtavalised, aga paar tükki mulle päris meeldisid ka. ja päris kõike ei saanud teha, mida ma tahtsin, sest noh, näiteks polnud suurt välku kaasas 😛
igal juhul oli kokkuvõtteks väga viljakas reedeõhtu.
hala Starmani teemadel
see asi, mida nad nimetavad Starmani internetiks, on viimasel ajal meie juurest lahkumas. või õigemini on üsna vahelduvalt. lihtsalt käib ära, lühemateks ja pikemateks perioodideks. palju üle veerandtunni vist pole ära olnud, aga on hetki, kui seegi on liiga pikk aeg.
klienditeenindus on mulle ühel korral rääkinud nõrgast signaalist, ülejäänud korrad peamiselt soovitab modemile-ruuterile resetti teha. ma küll arvan, et korda viis päevas algkäivitada pole ka normaalne. ruuterile sai isegi uus tarkvara peale sebitud, sest mingi hetk mõtlesime, et viga on kusagil ruuteris. aga see ei muutnud midagi.
äkki peaks mingi tehniku ikka ligi laskma? kuigi omal ajal Elioniga lõppes see nii, et ka uue modemiga (siis mul ruuterit ja wifit polnd veel) jäi nett ikka jamama ja siis saigi Starmani kolitud. kusjuures kuigi vahel on olnud naljakad probleeme, on vähemalt nett püsinud siiani.
aga nüüd ma ei teagi, mis edasi teha. eks muudkui helistan, kui olen jälle resettinud ja netti ikka pole.
raisatud toit
täna hommikusöögiks ostetud salat ei kõlba küll kusagile. ma ei saa aru, kuidas osa salateid nii hapuks saadakse? kas nad tõesti lisavad majoneesile veel äädikat, säilivuse huvides või mis? ja leidub piisavalt palju minusuguseid, kes prooviks ostavad, et ikka toodetakse?
üleüldse enamik poodide valmistoite ei kõlba ikka kusagile. mingi pisike valik on söödav, aga üldiselt, no kasvõi need salatid, võta üks ja viska teist. neid nö soojasid toitusid ma parem ei räägigi. konkreetne liha on konkreetne liha, aga kõik muu.. noh..
pean ikka hakkama neil hommikuil, kui liigvara tööle jõuan, võikusid kodust kaasa võtma. aga ikka mõtlen, et aega on nii palju, käin poest läbi. mõttetu.
kahju on toitu prügikasti visata 🙁
turvalisusest
eile oli lasteaias loeng. sarjast ‘Turvaline lasteaed’. tegelikult sisaldas see endas palju rohkem ja tuletas meelde palju muid tähtsaid asju. eelkõige neid, kuidas enda ja lähedaste elu ka vaimses mõttes turvaliseks muuta, mitte ainult füüsilises.
kokkuhoidmine on oluline. mees ja naine on kõige tähtsamad, lapsed ei ole eespool. õige ka, sest lõpuks lapsed ju lähevad oma teed. hea küsimus oli, et kui lennujaamas on kogu pere vastu tulnud, keda esimesena kallistada: muidugi meest/naist. enamike jaoks see siiski ei ole nii elementaarne.
öelge inimene, kellel ei ole tunnustusvajadust? kõigil on see kusagil peidus. miskipärast aga tikub negatiivne palju paremini pinnale (haha!, irooniline naer). ka suhte ja pere hoidmiseks on tunnustamine vajalik. kui mõtled teisest midagi head, siis ütle see välja. ära ütle vaid siis, kui midagi on pahasti. tunnusta ja ütle häid sõnu. ei saa nii, et pulmas ütled ‘ma armastan sind’ ja siis järgmised 20 aastat ütled, et ‘no ma ütlesin sulle korra, palju seda korrata võib siis’. jah, tõesti, kui seda lausa iga tund korrata, siis tüütab ära. aga põhimõtteliselt pole häid sõnu kunagi liiga palju.
armastamine, andestamine, unustamine. üldiselt me usume, et me oskame armastada. eks sellega on ka nagu on muidugi. andestamine ja unustamine on seoses. kui sa oled mingi asja andestanud, siis tuleb ka unustada selles mõttes, et ei heida seda rohkem nina peale. see on ju väga tüüpiline, et öeldakse, et andestan, aga siis kuuled ikka ja jälle, et kuidas sa seekord ikka nii tegid.
ja muid selliseid asju.
ma sain sealt päris hea positiivse laengu ja hea tahte.
noh, veidi hiljem see küll lagunes, aga mis seal ikka. alustan täna uuesti. peale seda, kui olen veidi veel puhanud.
valed mõtted
ma ei taha mõelda.
mõtlemine ajab kõik jälle sassi.
jah, ma saan kõigega hakkama, muidugi saan. aga nõme on see, kui teiste, näiteks, logistika on ikkagi tähtsam kui minu oma.
detailid pole olulised.
sest ma saan ju hakkama kõigega ise.
iial ei tasu arvata, et äkki ma olen ikka tähtsam kui keegi teine.
asjalikuks kasvamine
kui me eile enne küllaminekut käisime poes ja ma muidugi unustasin viinamarjad kaaluda (sest ei püsi meeles, et kus poes peab kaaluma ja kus mitte), siis oli minu poja see, kes mind lohutas. ohkasin kassas, et müüja ärgu mingu kaaluma, et me ei võta (järjekord oli noh) ja RM ütles asjalikult: ‘emme, sellest ei ole midagi. teinekord ostame need viinamarjad’.
🙂